titad

Kuidas kohaneda lasteaiaga?

Meie kuue jalgpallurinaise kohe-kohe kolmesteks saavate rüblikute statistika on selline: 4 last läksid aeda vanuses 1,5-1,6 aastat, 1 laps vanuses 1,9 aastat ja viimane vanuses 2,4 pügalat. Pooltel põngerjatest kulus keskmiselt kaks kuud enne, kui nad pikka päeva aias käima hakkasid, teistel aga 4-6 kuud. See viimane lasteaeda mineja on meie Sass. Teised lapsed ja eriti tüdrukud, kohanesid lasteaiaga toredasti ja kippusid aeda, sest seal on ju põnev!

Kuidas aga teha nii, et laps tahaks lasteaeda minna ning mis võlunipiga saada ta seal ka magama? Esimene ja ülekaalukas asjaolu on see, et igaüks on erinev. Te võite üllatuda, kui vapper teie muidu vaoshoitud laps teises keskkonnas on, või siis vastupidi: tõeline kodu-Rambo osutub lasteaias õpetaja sülelapseks. Seda on raske prognoosida, aga hästi suur roll on õpetajatel, kes aias töötavad.

Räägin teile esmalt meie kogemusest tütre aeda minekuga hunnik aastaid tagasi ning kuidas kulges see nüüd, noorema lapsega.

Malena läks Lasnamäe suure lasteaia sõimerühma pooleteistaastaselt ning see ei kulgenud üldse hästi. Ta nuttis ja klammerdus kaela külge igal hommikul. Seda oli kohutav taluda ja nagu õpetajad ütlesid, ka peale minu ära minekut, võttis rahunemine aega.

Aga Malena ei olnud ainuke les miserables – nuttev eeskuju on lasteaias nakkav. Ning vahet polnud, kas mina või Aleksei tõi ta aeda, lapse valu oli ikka sama suur. Õpetajad soovitasid laps küllalt kohe, ropsuga jätta aeda ja sellega saata talle selge sõnum, et nüüd on nii. ”Siis ta saab paremini aru”. Sai küll, aga eriti palju mugavamalt ma ennast seetõttu ei tundnud.

Ma tahtsin puhata lapsest ja teha mingeid oma asju ning viisin teda regulaarselt aeda.  Ent kuna me andsime talle ka vabu päevi ja olime vahel koos Alekseiga reisil, siis ta koormus ei olnud liiga suur. Siiski polnud harvad juhud, kui ma koridoris seina najal nutta luksusin, sest: ”Emmmeeeeeeeeeee!”, oli lihtsalt kohutav.

Sellistel hetkedel mõtled, mis kuradi ema sa selline oled, kui lased lapsel sedasi kannatada. Minul ei olnud ju vaja ka tööle joosta nagu mõnel üksikemal, kellel varianti polegi! Kummalisel kombel unustad selle valu ja tõttad minema. Egoistlik ema?

Lasteaiaga harjumine

Meie õnneks oli sõimes soe ja emalik vene rahvusest tädi Galja, kes Malena eest ekstra hoolt kandis või õigemini lubas omal sabast kinni hoida. Lasteaiarühma minnes oli Malena juba veidi suurem ja tänu erakordselt toredatele õpetajatele ja sõpradele, harjus hästi.

Tütar oli väga tugeva tervisega ja põdes harva. Koomiline oli olukord, kui terve rühm käis kordamööda kodus endale rohelisi täppe peale joonistamas, ainult mitte meie preili. Järgmine aasta aga nautis ta leetreid koos teise rühmaga.

Hiljem õnnestus mul aastakese töötada lasteaias 2-3-aastaste rühmas ning oma tütre ja selle kogemuse baasil tegin järelduse, et lapsel on hea minna lasteaeda vanuses 2,5-3, kui ta juba otsib ja vajab suuremat sotsialiseerumist. Väiksemad lapsed on emmes veel nii kõvasti kinni ja väsivad hästi ruttu, on seetõttu stressis ja sagedamini haiged. Aga kordan, iga laps on erinev.

Kuna Aleksanderil oli eelmisel sügisel lootust kohalikus rohelises lasteaias koht saada, siis me hakkasime vaikselt selleks valmistuma. Minu peamine argument oli sel korral mitte lapsest lahti saada või tööle minna, vaid aidata tal edasi areneda. Ma ei saanud talle asendada suhtlemist teiste lastega, sest ringid paar korda nädalas poole tunni kaupa enam ei rahuldanud ta vajadusi. Ning lasteaiategevused on midagi muud kui kodus – ma ei oskagi kõike.

Ma tunnen kaasa lastele ja emadele, kelle lapsed ei mahu lasteaedadesse ja nad peavad veel aastakese ootama, ning olen mõnevõrra pahane nende peale, kes hoiavad lapsi kodus. Nende seas on siiski kahte liiki emasid: need, kes on eriti agarad ja oskavad lapse päevi tuhat korda paremini sisustada kui võõrad inimesed; ning need, kes lihtsalt ei suuda lapsest lahti lasta.

Kurb on, kui nelja-viiene klammerdub iga naabri külge ja seisab pool päeva nina vastu akent. On ju variant viia laps vaid aegajalt aeda. Meie valisime mõõduka lasteaia variandi. Sassiga tundsin kohe algusest, et ma tahan teha seda protsessi tema tempos. Käisime omal käel lasteaiaga tutvumas ja see oli nii tore, et meil lubati kopsti sisse astuda. Ja mõne aja pärast saabuski rõõmusõnum.

Loomulikult olin ma absoluutne lastemagnet ja siiani kisab pool lasteaeda mind nähes: ”Sassi emme tuli!”

Esimesel päeval tuiskas Aleksander kohe sisse ja hakkas mängima, nii et õpetaja ütles, et ma läheks ära. Mõtlesin, kas tõesti see võibki nii lihtne olla?  Aga muidugi mitte 😀 Sass pissis endale jala peale, riideid vahetada ei lubanud ja ulgus emme järele.

Õpetaja helistas mu kohale ja ma olin marutänulik, et ta seda tegi. Järgnevatel päevadel käisime lasteaias koos. Ma istusin vaikselt seina ääres või jalutasin õues ringiratast, kord ilmudes ja siis kadudes. Loomulikult olin ma absoluutne lastemagnet ja siiani kisab pool lasteaeda mind nähes: ”Sassi emme tuli!”

Oli näha, et Sass tahtis kõige ja kõigiga mängida, aga hirm emme kaotuse järele oli nii suur, et ta ikka ja jälle otsis mu üles. Õpetajad ütlesid iga päev, et ma läheks ära ja laseks tal end tühjaks nutta, harjuda. Aga ma ei tahtnud nii.

Päris hea oli ka näha seestpoolt, mis tempos nad seal lasteaias hingavad ja millised õpetajad loomuselt on: üks oli südamlikum, teine otsustavam. Aga tõeline pomm oli abiõpetaja. Temperamentne, häälekas noor venelanna ehmatas alguses lapsed täitsa ära ja Sass kurtis: ”Tädi on kuri. Ta riidles selle ja sellega”.

Nädal hiljem rääkisin ma Sassile, et enam emme ei saa temaga aias olla erinevatel põhjustel. Loomulikult ta ei leppinud sellega, pealegi nad on ju kavalad – annad lapsele sõrme, ta võtab ka kulmukarvad! Aga ma kinnitasin, et tulen talle alati-alati järele ning lasteaias  kindlasti ütlesin talle, kui ma hakkasin ära minema.

Just see on ka oluline moment, olen aru saanud. Tütart viisime aeda või vanaemade juurde ja hiilisime minema. Selle tagajärjel tekkis tal hirm ja usaldamatus ning loomulikult ta nuttis, kui avastas, et vanemad on jälle jippikayee! jalga lasknud. Sassile rääkisime algusest peale, et nüüd me läheme, kellega ta jääb, millal me tuleme – ja ta lepib suurepäraselt.

Esimesel ajal Sass nuttis õpetajate süles natuke ja siis rahunes. Võisin helistada iga kell aeda ja uurida, kuidas läheb, selle eest tuhat tänu neile! Vaikselt hakkas lasteaiaelu sujuma. Kuid magama ei olnud ta ikkagi nõus jääma kuu, kaks, pool aastat, kuidas me ka ei masseerinud – päkapikkudega jõuluajal või kiidusõnadega suurest poisist.

Nädal tagasi ta äkki ütles, et nüüd jääb Sass lasteaias magama. Sarnaseid jutte oli ennegi olnud, aga mitte tegusid. Sel korral õnnestus kõik ideaalselt: rühma parima magaja tiitel on Sass Budõlini kaela riputatud! Kindlasti võib tulla tagasilööke, aga mulle meeldib, et laps justkui ise otsustab, millal järgmine samm ette võtta.

Haigused kimbutavad

Meie kuuiku lapsed on alates aeda minekust hädas erinevate viirustega, alustades nohupoistest ja köhatüdrukutest ning lõpetades kõrvapõletike, kõhuviiruste, kolme antibiootikumikuuriga järjest. Tahtsin loota, et sarnaselt tütrele on Aleksander vastupidav haigustele ja nii ongi meie meesterahvas korjanud vaid üksiku palaviku ja mõne nohu-köha.

Huvitav on see, et lasteaedades on suhtumine nohusse-köhasse erinev: mõnes on isegi jääknähtudega lapsele uks suletud, meie lasteaeda võib tuua ka tatisema lapse. Isiklikult ei pea ma seda üldse haiguseks, see on normaalne nähtus meie kliimas ja nii paraneb organismi enda vastupanuvõime kui ta stressitekitajatega kokku puutub.

Üldiselt ei harrasta ma ka kraadiklaasi soojendamist ja mitte seepärast, et ma hirmus ökoemme oleks, vaid me usume Alekseiga, et inimesed ise mõtlevad end haigeks. Kui mõni haigus murrabki meie kaitsvast positiivsusekihist läbi, siis see tähendab, et keha tõesti vajab puhkust, me oleme ta nurka ajanud.

Aga ma saan aru ka, et meie peres ongi kõigil nii vedanud geenikokteiliga, et mõni teine võib mõelda end kasvõi Supermaniks ja ikka jääb jälle grippi. Õnneks näib, et lasteaia-aegne põdemine saab ühel heal päeval läbi ja koolilapsed on juba tervemad. Tuleb vastu pidada!

Uurisin kuuiku emmedelt, millised on nende plaanid teiste, praegu beebieas olevate laste aeda minekuga ja üldjoones soovivad kõik ka noorema generatsiooni lasteaeda umbes pooleteistaastasena viia. Aga kindlasti ollakse valmis mööndusteks, kui laps enam aega vajab. Või kui banaalselt lasteaiakohta ei saada.

 

 


Ilona Toots (41) on kahe lapse – tütar Malena (15) ja poeg Aleksandri (2,7) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (40). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar