isa ja poeg

Kui lapsed tahavad lendu pista

Kas te olete tähele pannud, et lastel on suur kihk lendamist katsetada: madalalt, kõrgelt, ettenähtavatest kohtadest ja täiesti ebareaalsetest paikadest – nad lihtsalt leiavad need äratõukekohad üles ja püüavad linnuna õhus pareerida. Isegi korduvalt, hoolimata sellest, et tavaliselt lõpeb see kiire maandumisega.

 

Tütre ja poja emana olen täheldanud, et poistel on see vajadus rohkem välja arenenud ja nende lennukatsete protsent on kõrgem, aga kindlasti on ka kärsitumaid tütarlapsi, kel vaja õhu vastupanuvõimet testida.

Ühest küljest on see naljakas, aga teisalt tekitab ka nii palju muret, hirmu ja südamevalu, sest mitte kõikidel õnnestub ning turvaline maandumine on pigem haruldus.

kukkuma

Lasteaialapsi kukkuma õpetav Aleksei

Ma ei tahaks väga sügavuti minna teemal, kas ema, kelle lapsed vahel kukuvad, on hooletu ema, sest ma ei usu selle teooria üleolekusse. Võid ju olla 101% tähelepanelik ja ikka leiab laps selle murdsekundi, et end laualt maha keerata, ohtlikule rõdule tuterdada, batuudilt sukelduda või muudmoodi prantsatada.

Võimalik, et mul on aktiivsem ettekujutus poistest, sest meie Sass tegi väga ehmatava õhulennu, millest süda tõmbub siiani süda kokku…

Olime temaga just beebiujumisest tulnud ja ta lebotas mähkimislaual. Sass oli sellises eas, mil tahtis juba liikuda sealt välja, aga kere veel päris järgi ei tulnud. Hoidsin alati kätt ta jala peal või jälgisin silmadega, seni kui asju kapist otsisin ja meid riidesse sättisin.

Ka nüüd kummardusin vaid hetkeks kapist riideid võtma ja tagasi pöörates nägin Sassi pea ees lendamas ligi meetri kõrguselt betoonpõrandale. Ma ei jõudnud enam midagi teha. Kostus maailma kõige koledam hääl: ”Kõmm!!” ja hetke pärast valust ja ehmatusest tiine väikelapse kisa, millest ma kuulsin vaid ühte: ”Emme! Miks sa küll mind ei hoidnud selle eest!…”

Kogusin end ruttu, sest iga minut võis olla kriitilise tähtsusega. Sass nuuksus lohutamatult ja mina temaga koos. Mu süda tagus nii kõvasti ja otse pealuu sees, käed värisesid lõputult. Pusisin kuidagi endale riided selga ja samal ajal rahulikult rääkides ka poja vaikselt riidesse.

Samal ajal helistasin Alekseile, kes – jumal tänatud! – oli meile vastu tulnud. Tundsin end täiesti lööduna, sest ma ei suutnud nii väikest asja nagu hoida meie poeg turvas. Aga veel lõikas valusalt hinge, et mitte üks emadest või trenni tulnud naistest ei pakkunud abi, et ma saaks end vähemalt riidesse panna. Nad ju nägid, mis seisus me lapsega olime…

Hoolimata hiiglasuurest muhust laubal, ei olnud Sassil mingit häda ja järgmiseks päevaks oli koguni muhk jalga lasknud jättes mälestuseks vaid uhke värvigamma. Aga kogu see intsident istutas valusa mälestuse mu mällu. Meil läks hästi. Aga mõnikord ei lähe hästi.

 

Sõbranna õnnetu kukkumine

 

Lapsepõlves meeldis mulle sõbrannadega mööda meie kesklinnas paikneva kodumaja ringjat trepikäsipuud alla lasta. Ikka ringi ja ringi, neljandalt esimese korruseni. Loomulikult keelati. Loomulikult riieldi, ja veel kuidas. Aga egas meiega ju midagi juhtu!

Ühel päeval aga mu sõbranna vääratas ja lendas kõmdi paar korrust allapoole vastu külma kivipõrandat. Õnneks või kahjuks ma seda pilti ei näinud, aga see, et ta elu rippus juuksekarva küljes ning tema ema nutetud nägu, kui ta haiglast naasis – võttis igasuguse isu käsipuu järele ära.

Sigridiga läks lõpuks kõik hästi ja meie saime kasuliku õppetunni. Mida tunneb ema, isa, õde, vend, kui kellegi lähedase elu ripub sel moel õhus?! Uuuhh! Enesesüüdistus ja valu, mida lähedased läbi elavad, on mõõdetamatu. Õnneks on loodus sageli lendavate väikelaste (ja ka purjus kodanike) vastu helde ning piisavalt tihti lõppevad õhulennud tänu keha vetruvusele õnnelikult.

Kui Aleksei oli pisike beebi, siis ta oli marurahulik tegelane, isegi liiga rahulik. Kord asetas ema ta voodile ja läks kööki. Naastes avastas, et last lihtsalt pole! Kas on sipelga-armee ta ära viinud või Karlsson Katuselt, aga kogu toas Alekseid polnud. Lõpuks avastas kerges paanikas ema pisikese Ljoša kitsukesest praost seina ja voodi vahel, kus too magusalt nurru lasi.

Kahenädalase tütre Malena aga suutis juba Aleksei ise kogemata põlve kõrguselt asfaldile veeretada, kui osava žongleerijana beebikorvi sanga järele haaras. Laps imes kaks minutit õhku sisse ja siis puhus häälekalt kogu solvumise oma pisikesest kehast välja. Vahel kui täna Malena ajab ikka väga blondi värvi juttu, siis me tögame, et see on selle kukkumise järelmõju.

Ja ikkagi on hea, kui lapsed natuke kukuvad ja tänu sellele püsti oskavad tõusta, sest elus tuleb suuremaid ja pisemaid koperdamisi ette. Nagu tol korral, kui 10-aastased Ilona ja Margot kinno jooksid ja ma maja ees varbaga kivi üles leidsin, tänu millele otse ja üleni poriloiku sukeldusin. Kino toimus otse siin, meie maja ees!

 


Ilona Toots (42) on kahe lapse – tütar Malena (16) ja poeg Aleksandri (3) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (41). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar