beebi tuleb

Ootust täis oktoober

September venis nagu tatt põletikulise nohu korral. Algust olime nii kaua oodanud, on meil ju värske koolilaps peres, lõpp ei tahtnud aga kuidagi tulla. Ja kui tuli, tõi kaasa viirused ja vihmased ilmad. Nagu sügisel kombeks vist. Kuid ühte erilist ootust jagub mul veel mitmeks kuuks…

 

Kuidagi imelikul kombel pääses meie koolilaps sellest hullust kurguviirusest ja ei pidanudki esimest korda elus koolist puuduma. See kord jääb siis tulevikku hetkel, ega ta tulemata jää. Pikk ja porine sügis ju alles ees.

 

Kohanemine kooliga

 

Esimene kuu kooli lapsel möödas. Võin öelda, et on läinud kergemini kui ma kartsin. Logistika on küll suhteliselt kontimurdev, aga erinevatel põhjustel on laps üksi ikkagi harva pidanud linnas liikuma, nii et minu süda on saanud rahus muretsemata olla.

Mõned korrad on tüdruk küll meile ka närvikõdi valmistanud. Esimese klassi lapsele omaselt ei ole ta alati telefonile vastanud ja on ka ette tulnud koolimajja venima jäämist – mina mõtlen, et laps on trammipeatuse poole teel, aga tema tegelikult istub alles garderoobis. Ja nii 40 minutit, telefonile ka ei vasta.

Üks kord ta oligi 45 minutit kuskile kadunud, siiani pole talt selget vastust saanud, et miks ta trammile ei läinud või kus ta siis oli. Hämmastav. Sellistel hetkedel on tunne, et pane lapsele GPS seade külge. Telefonil vist saab seda teenust aktiveerida, peaks uurima.

Eriti kohutavad on sellised hetked kõikide nende koledate pedofiiliauudiste taustal – nii kui laps telefonile ei vasta, hakkab paanikakeskus peas tööle. Nendel momentidel mõtlen tõsiselt, et pühiks selle pealinna tolmu jalgadelt ja koliks perega ära kuskile metsa. Saaks vaid ohtudest eemale!

Kui need probleemid kõrvale jätta, saab laps koolis hästi hakkama. Kurdetakse, nagu ka eelkoolis, tema aeglase tempo üle, aga ega ma seda väga muuta tema juures ei saa. Loodan vaid, et arusaamine sellest, miks teistega samas rütmis toimetada tuleb ja kuidas see talle endale kasulik on, tuleb ajapikku.

Ja kui ei tule, no mis siis ikka, ju see on minu lapse eripära. Kõik, mis ta teeb, teeb õigesti ja hästi, lihtsalt asjad võtavad kauem aega kui teistel. Võimalik, et tegemist on mingit sorti keskendumishäirega ja sellega tuleb tegelema hakata. Eks aeg annab arutust.

Kui lapse hakkamasaamise ja kohanemise üle saan ma enamasti ainult rõõmustada, siis oma toimetulekuga ülikoolis ma nii rahul ei ole. Mul on pidevalt tunne, et olen juba asjadega hiljaks jäänud ja ükskõik, mida ma nüüd alustan, teistel on see juba valmis.

Mitte kuidagi ei suuda neid kirjalikke kodutöid teha, iga päev mõtlen, et homme, vot homme on see päev! Ja homme mõtlen jälle järgmisele päevale.

Eks omajagu on selles looderdamises süüdi ka see fakt, et mu mõtted on mujal. Ootan väga meie pere ühist koolivaheaja puhkust soojal maal, loen koos lastega lausa päevi, et saaks juba lennukisse ja palmi alla pikutama!

 

Ootust jagub kauemaks…

 

Aga kui nüüd päris aus olla, siis ei ole see ainus asi, mida ma ootan. On ka veel üks teine ootus, mis põksub mu südames ja südame all. Üks ülisuur salajane ja samas nii pisike, hetkel ehk veidi alla kahe sentimeetrine ootus.

Saladus, mis on minuga teadlikult koos olnud umbes 5 nädalat, sellest viimased kaks mu täiesti maha niitnud ja endale allutanud. Meie väike ime, meie maikuine rõõm. Meie kolmas silmatera.

Minu oktoober on tõesti ootust täis. Ma ootan, et aeg ruttaks. Alguses lähemale puhkusele ja siis lihtsalt kiiremini edasi. Soovin, et need esimesed nädalad täis meeletut väsimust, iiveldust ja melanhoolseid mõtteid kiiremini oma teed läheksid ja teeksid ruumi rõõmsale paisumisele ning beebi esimestele liigutustele, et mu süda saaks ometi muremõtetest puhata.

Ja et ma saaks magada, ilma et kardaks voodisse oksendada! Jah, sellised väiksed soovid siis mul. Nende mõtete kõrval peaksin suutma keskenduda ka oma ülikooliõpingutele. Ütlen ausalt, et on hetki, kus ma mõtlen, et ma olin hull, et selle tee ette võtsin praegu.

Ah et kumma? Jah, mõtelda võiks ju mõlemat moodi, aga ma pidasin siiski silmas oma kooliteed. Plaanin siiski viimase hetkeni vastu pidada seal või nagu mu arst soovitas – kui läheb raskeks, võta akadeemiline puhkus. Kuni nii raskeks ei ole läinud, rügan edasi.

 

Mida uudis kaasa toob?

 

Ees seisab vanematele uudise teatamine, töö juures info edastamine, et mind kevadest enam nendega ei ole ja siis selle tagajärgedega tegelemine. Oeh, ei taha mõeldagi, mis organiseerimised ja toimetamised see uudis seal kaasa toob. Kogun end veidi enne, kui selle käsile võtan ning teatan neile uudise peale 12. nädalat, kui võimalik nii kaua end tagasi hoida (kui kontoris oksele ei hakka või midagi muud taolist ei juhtu).

Lapsed võtsin uudise pisarsilmil vastu – nii suur on nende rõõm. Loodan, et see kestab edasi ka peale alati nutva ja röökiva beebi majja toomist ja nende entusiasm ei rauge.

Mõttes annan endale medali, et minu oma raugenud ei ole. Jumal teab, et kahe väiksega ei olnud kerge, aga näe, ei takistanud see mind soovimast kõike uuesti läbi elada. Ja ei tohigi takistada, kuidas muidu meie väike rahvus püsiks, eksole?

 


Olen 33-aastane kõrgharitud ja töötav naine, abielus ning kahe tütre (vanuses 5 ja 7) ema. Igapäevaselt elame linnas, kuid meil on ka südamelähedane maakoht, mida oma jõu ja nõuga renoveerime.

Oma blogis arutlen meie igapäevaelu kõrvalt ka üldistel teemadel, mis on seotud suhete, laste ja perekonnaga. Elu on näidanud, et meie tee siin ilmas koosneb valikutest ja otsustest. Kuid see on ka näidanud, et enamus otsuseid on õiged nende tegemise hetkel ja tagantjärgi oleme me kõik targad. Tahan oma kirjutistega julgustada nii teisi inimesi kui ka iseennast neid otsuseid tegema ning valesti tehtud valikute üle mitte pikalt kurvastuma. Igast kogemusest tuleb kaasa võtta parim ja ülejäänu oli õppetund!

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar