Ema, isa ja tütar läksid kooli

Kolm koolilast ja viiese viha

Eelmine nädal saigi läbi! Uuhh! Millised muutused, millised väljakutsed ja draamad. Paljudesse peredesse toob 1. september kaasa esimest korda kooli mineva lapse, mõnel isegi mitu, kui tegemist on näiteks kaksikutega. Meie peres läksid kooli aga kaks lapsevanemat ja üks laps. Järele jääb veel üks viiene ja kass, ju nemad peavad siis kodu korrashoidmisega seni hakkama saama.

 

Tegelikult on abikaasa mul küll akadeemilisel, aga kuna ta kasutab seda akadeemilisel olemise aega oma lõputöö kirjutamiseks, siis sisuliselt on ka tema jätkuvalt koolilaps. Ma ei saa paraku öelda, et ta väga kohusetundlik ses vallas oleks, aga see on pigem tingitud asjaolust, et ka kogu maamaja renoveerimise koorem on tema õlul.

Üldse on seal viimasel ajal palju, tema õlul siis, aga sellest ma kirjutaks hea meelega natuke hiljem. Mõned asjaolud vajavad veidi aega veel, enne kui neid avalikustada saab.

Igatahes, kui meie esiklapse esimene koolipäev oli esmaspäeval, siis minu oma oli reedel. Kõigepealt lapse esimesest koolinädalast.

 

Miks kristlik erakool?

 

Olen selle nädala jooksul juba mitu korda veendunud, et valisime enda ja oma lapse jaoks õige kooli. Tunded on positiivsed ja seda nii lapsel kui meil vanematena.

Kuigi paljud on küsinud ja imestanud, miks me otsustasime kristliku erakooli kasuks kui me ise koguduse liikmed ei ole, olen ma alati neile vastanud, et meie meelest ei keela see fakt iseenesest ju meil last taolisse kooli panna.

Paljud teevad näo, nagu me oleks lapse mingi sekti hoole alla andnud või hinge kuradile müünud. Kahjuks tundub, et usk kui selline on eestlaste jaoks veel tihti tabuteema, usklikke peetakse imelikeks ja inimesi, kes oma lapsed kristlikku kooli panevad, vähemalt sama imelikuks. Isegi imelikemaks, kuna me oleme ju “normaalsed”, miks me siis sellise otsuse tegime?

Miks me siis tegime? Ma usun, et suuresti olin mina selle otsuse taga, kuna haridus ja kool on alati minu jaoks südamelähedased teemad olnud. See aga, mis tänapäeval suurtes koolides toimub, kohutab mind (vahest kuna olen ise maalaps). Suured klassid, anonüümsus, lärm, õpetamine, mis ei lähtu lapse isiksusest, süsteem, mis nõrgemad lihtsalt alla neelab.

Ka tavapärased eliitkoolid ei tekitanud minus soovi oma last sinna panna – akadeemilised testid, kus laps peab vähemalt 3 aastat olema ette valmistunud, et läbi saada, pidev surve kooli taset ülal hoida, parim olla, jne.

Tahtsin midagi muud, midagi teistsugust. Midagi väikest ja armast ja kodust. Kooli, kus tähtsustatakse lapse kasvamist heaks inimeseks, teistega arvestamist, mitte ei aeta taga kohta mingis tabelis või riigieksamite kõrget keskmist tulemust. Ja ma usun, et oleme sellise koha leidnud.

Iga vanem peab tegutsema oma südame hääle järgi, sest just tema tunneb oma last kõige paremini. Mina tunnen, et minu laps oleks tundnud end halvasti suures ja lärmakas seltskonnas, kus tema hääl oleks massi sisse lihtsalt ära kadunud.

Ka mina tunnen end paremini teades, et laps veedab oma päevad väikses koolimajas, kus õpetajal on tema jaoks aega ja igaühe tempoga arvestatakse. Lisaks on õppekavas erinevaid silmaringe avaldavaid õppeaineid, mis tutvustavad lastele kultuuri ja traditsioone. Ühesõnaga, mulle tundub, et see kool on meie jaoks õige.

 

Läksin õppima seda,  mis huvitab

 

Reedel oli aga minu esimene koolipäev peale 8 aastat. Olin seda nii kaua oodanud – tegemist on minu jaoks uue ülikooliga, inimesed ja õppejõud kõik võõrad, hooned samuti.

Kuigi olen õppekava pärast elevil ja usun jätkuvalt, et õpin seal palju kasulikku, olen veidike pettunud, et viimase 10 aastaga pole õpetamise meetodites eriti midagi muutunud. Ikka kasutatakse traditsioonilist “mina seisan siin tahvli ees ja räägin teile tarka juttu, teie pange kirja, kui viitsite, kui ei, lugege pärast slaidide pealt üle” õpetamisstiili.

Mõnes mõttes on see arusaadav – kui auditooriumis on 60-100+ tudengit, siis mis arutelu seal saabki olla? Õnneks on meil ka praktikumid tulemas, seal peaks asjalood vähe teised olema. Ja õnneks on mõni õppejõud isegi vahva! Oskab nalja teha ja teab, kuidas 3 tundi ära sisustada nii, et ma isegi magama ei jõuaks jääda.

Koormus tundub olevat aga meeletu. Iseseisvat tööd on väga palju ja ma juba veidi muretsen, et pean õppepuhkust võtma rohkem, kui olin plaaninud. Loodan, et tööl keegi nurisema ei hakka, aga kui hakkavad, siis mis parata. Ma läksin sinna, et õppida, et targemaks saada ja plaanin seda ka teha.

Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et kui ma tõesti ei jaksa enam, siis võtan akadeemilise või vähendan koormust. Üle ei kavatse pingutada – kui näen, et perele on see liiga raske, siis võtan midagi ette.

Paberit mul vaja ju ei ole, üks magistrikraad on olemas, seda taga ajama ei lähe. Võib öelda, et esimest korda elus läksin kooli, kuna tõesti tahtsin õppida just seda, mida õpin. Ja nii ma seda plaaningi võtta, kui hobi, midagi, mida ma teen enda pärast, kuid kui lapsed peaks hakkama seetõttu kannatama, siis nemad on olulisemad.

 

Viiene tahab ka kooli

 

Kuna meie peres on vaid üks liige, peale kassi, kes ei ole hetkel kooliga seotud, siis tekitab see temas kerget trotsi. Esimene september oli talle eriti raske. Ta ei suutnud taluda, et õde sai nii palju tähelepanu. Ja asju. Olime me ju juba mitu päeva käinud poodide vahet ja ikka kooli jaoks asju kokku ostnud: kirjatarbed, koolikott, paberid, käärid, kirjutuslaud, riided, jalanõud jne.

Seda oli ühe viiese jaoks lihtsalt liiga palju. Küll ta käis ja lunis endale ka koolikotti, kirjutuslauda, kaustikuid (ühe vihiku ja kiletaskud sai ka), aga kui õde meie käest peale aktust kingitused kõrvarõngad sai, siis see oli viimane piisk vaese viiese kannatuste karikasse. Ta hakkas alguses haledalt nutma, seejärel aga märatsema, kuni miski ei suutnud teda enam maha rahustada.

Panime mehega mõlemad kõik oma oskused proovile: lohutasime, kallistasime, püüdsime mõista, aga saime vaid käte ja jalgadega vastu vahtimist. Siis riidlesime ja tõrelesime, siis jälle lohutasime.

Lõpuks sain ta kuidagi end kuulama ja küsisin, et mis ta siis tahab, äkki ma saan talle seda pakkuda. Ja arvake ära, mis tema hingel oli? Munad. Munad, kust kooruvad elukad. Kes täpselt, ma ei teagi, aga kõik tema mured laheneks kohe, kui ta ühe sellise muna endale saaks.

Kui muna, siis muna. Ütlesin, et proovime leida ja kui see väga kallis ei ole, siis ta selle saab ka. Ausalt öeldes oli mul temast nii kahju, et oleksin ükskõik millise ta soovi täitnud. Olgu see siis minu poolt vale või õige käitumine, see mind ei huvitanudki.

Õhtuks oli tal lausa 4 muna, tuli välja, et neid müüakse ka komplektina ja kui ta seda nägi, siis selle juurest ma teda enam ära ei saanud. Õnneks jagas ta neid ka õega ja ülejäänud õhtu oli lastel sisustatud.

Siiani on tunda, et viiene sooviks ka lasteaiale hüvasti öelda ja suure õe kombel kooli minna. Ju tal on illusioon, et seal on toredam. Oodaku veel natuke, kuni õde suure õppimiskoorma all ägama hakkab, siis ei kipu ta lasteaiast kuskile. Aga sinna on vist veel aega, hetkel erilisi kodutöid jäetud ei ole.

Loodan aga, et kumbki lastest ei ehmu oma ema ja isa suurest koolitööde koormast ja kui aeg käes, siis nad ka ülikoolitee julgelt jalge alla võtavad.

Usun, et kui vanemad koolis käivad, õpivad sellest ka lapsed. Nad näevad, et kunagi ei ole haridust liiga palju ja kunagi ei ole selleks liiga hilja. Keegi ei pea seisma jääma sinna, kus kunagi peatus. Õppimine on elu loomulik osa, igas vormis,  ja kindlasti on see üks väärtus, mis ma oma lastele ellu kaasa tahan anda.

 

 

 


 

Olen 33-aastane kõrgharitud ja töötav naine, abielus ning kahe tütre (vanuses 5 ja 7) ema. Igapäevaselt elame linnas, kuid meil on ka südamelähedane maakoht, mida oma jõu ja nõuga renoveerime.

Oma blogis arutlen meie igapäevaelu kõrvalt ka üldistel teemadel, mis on seotud suhete, laste ja perekonnaga. Elu on näidanud, et meie tee siin ilmas koosneb valikutest ja otsustest. Kuid see on ka näidanud, et enamus otsuseid on õiged nende tegemise hetkel ja tagantjärgi oleme me kõik targad. Tahan oma kirjutistega julgustada nii teisi inimesi kui ka iseennast neid otsuseid tegema ning valesti tehtud valikute üle mitte pikalt kurvastuma. Igast kogemusest tuleb kaasa võtta parim ja ülejäänu oli õppetund!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar