Murega maadlemine

Ja tuligi see sügis oma kümne murega…

Suvel sügist oodates olin ootusärevust täis. Kõik pidi ju muutuma, laps läheb kooli, mina ülikooli. Maamajal peaks sügiseks katus peal olema, kujutasin ette, et hiljemalt suve lõpus aitan mehel voodrilaudu rootsipunaseks võõbata ning jõuludeks on ka ahi sees. Oeh, elu tundus kulgevat uut ja huvitavat rada pidi. Kuid tundub, et olin end taaskord unelmatega üles kütnud ja nüüd on pilve pealt alla langemine valus.

 

Mitte, et ülikool nüüd nii kehv oleks või et lapsele oma koolis ei meeldiks, õnneks seda mitte. Olen juba mõne toreda inimesega tuttavaks saanud loengutes ja ka laps tundub kooliskäimist nautivat (kuigi inglise keele kodutöid peab talle kümme korda meelde tuletama õhtu jooksul, oeh, millal nad ise tegutsema hakkavad???), kuid on asju, millega ma ei olnud arvestanud.

Esiteks, maja ei ole sugugi lähemal katuse saamisele kui kuu aega tagasi. Olgu, ehk mõne sentimeetrikese on, aga üldiselt on asjad ikka jube aeglaselt liikunud ja ma näen, et mu mehel on sellest juba masendus tekkimas. Minul ka. Ja viha.

Ma ei saa aru lihtsalt, kuidas inimesed, kes ehitavad raha eest ehk teevad oma tööd, sellega absoluutselt hakkama ei saa? Kuidas lubatakse mingi asi 5 päevaga ära teha ja 5 nädalat hiljem leitakse ikka vabandusi, miks olukord üldse edenenud ei ole?

KUIDAS me üldse kunagi sellise tempo juures maja valmis saame? Pean tunnistama, et olen ka oma mehe peale pahane – kui ta nägi, et asi venib, võtnud palgata puhkus kasvõi ja läinud ise kohale. Vaevalt siis need asjad nii aeglaselt läheks seal. Oleks, poleks, aga jah, pingeid see olukord tekitab.

Mul on ju omad unistused, kuidas ma saan suvel lastega seal aega veeta, puhata, aga kui asi nii edasi läheb, veedame veel ühe suve vagunis.

 

Mida teha raha murega?

 

Teine asi on ka ju rahas, mida aega edasi, seda kõhnemaks rahakott jääb. Iga töö venib oodatust pikemaks ja paraku ka kallimaks. Mis siis, kui raha just siis otsa saab, kui on majja sisse kolimiseks mingi oluline detail puudu, näiteks põrandad või midagi taolist olulist ja suurt. Ma kardan, et sellise töö jaoks palga kõrvalt kõrvale ei ole võimalik panna.

Nii me siis stressamegi, mina oma ja mees oma mätta otsas. Kui üritan sellest juttu teha, siis enamasti läheb sõneluseks. Ma tean küll, et peaksin olema toetav abikaasa, aga ma ei oska vist oma mõtteid ja tundeid nii väljendada, et sellest vestlusest mingit etteheidete tegemise võistlust ei saaks. Mine või teraapiasse, ausõna.

Ja siis tuli see sügis oma viirustega ka veel meie perre. Väiksem laps hakkas kähisema ja kärisema, siis tuli nohu, köha ja palavik. Õnneks on meil väga tore perearsti, kelle juurde alati kohe löögile saab, nii et olen paari päeva jooksul seal juba kaks korda käinud. Diagnoosiks ebamäärane viirus, mis paraku täna ka minu enda võimusesse haaras.

Esialgsete plaanide järgi lähme nädala pärast uuesti arstile, ise usun, et peame veel järgmise nädala lõpuni kodus olema. Võtsin hoolduslehe, jippikajeee, kõik teavad, et see tähendab rahalist kadu, aga ma ei jaksa jagada pooltõbist ennast tõbise lapse ja töökohustuste vahel, seega ei soovinud kodukontori varianti kasutada.

Hull lugu on selles, et ma ei suuda niimoodi tõbisena ka koolitöid teha, nii et kahjuks vist ei saa seda kodusolemist oma õpingute huvides väga ära kasutada. Mis siis ikka, väike time off tuleb kasuks.

Loodan, et viirus peagi möödub ja koolilapsest mööda läheb. Kuna nad inglise keeles õpivad iga päev midagi uut, siis ei tahaks, et ta teistest maha jääb. Eks ma oskaks teda ise ka õpetada, aga mitte sellel meetodil, mida koolis kasutatakse, seega ei tea, kas julgekski. Tüdruk eile küll ise ütles, et tahab ka end halvasti tunda, siis saaks koju jääda. Pipart talle keelele!

 

Millised on lahendused?

 

Sügis on alanud veidi hallimate mõtete ja ilmadega, kui ma oleks tahtnud, ja paneb praegugi mu ette uusi väljakutseid. Üks nendest on see, et suurem tüdruk peaks nüüd kolm korda nädalas õhtuti oma trennis käima hakkama, nagu teised tema grupi lapsed. See on aga logistiline õudusunenägu, sest trenn algab veidi peale 5, aga üksi ma tal veel kuhugi minna ei luba.

Mis siis saab? Kas 7-aastane peaks üksi Tallinna kesklinnas liikumisega hakkama saama? Ma ei kujuta seda ettegi, eriti kui nüüd pimedaks läheb nii vara. Minu emasüda ei ole selleks veel valmis!

Mis variandid meil on? Ära jätta trenn, kus laps on juba mitu aastat käinud või töölt 3 korda nädalas varem ära tulla (pluss need korrad, mil kooli pärast niikuinii on vaja poolest päevast lahkuda)? Lasta lapsel üksi pimedas seigelda? Hetkel tundub, et kaotajaks jääb selles võrrandis töö, sest teised võimalused ei tule kõne allagi. Või olen ma liiga kanaema? Valikud, valikud.

 

 


 

 

 

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar