aeg lendab

Aeg lendab, aga rõõmud jäävad?!

Alles olid jõulud… Olid ju?! Aeg lendab ikka väga kiirelt. Vahel mõtlen elust ja olust, ja avastan, et juba on möödunud mitu kuud või mitu aastat. Kellest või millest, see on suhteline.

Alles ükspäev mõtlesin, et juba on möödunud 6 aastat minu poja sünnist. Mis enne tema sündi toimus või kus käisime, nagu õieti ei mäletagi. Nagu uus ajajärk oleks. Püüan meenutada, et kus tol ajal jalutamas või õhtustamas käisime, kui olime veel kahekesi…. Ega väga ei suuda meenutada. Järelikult lapse sünniga sain või saime oma ellu nii palju uusi emotsioone ja tegevust, et kõik, mis eelnes, ei ole enam nii tähtis.

Kui poeg oli veel beebi, tundus vahepeal, et aeg seisab. Ja siis avastasin, et juba on ta paariaastane. Siis saabus lasteaia aeg, jälle pandi aeg nagu stopi peale. Küll oli sebimist lasteaia riietega, lasteaia koosolekud, siis tuli sügis peale, hakkasid haigused pihta.

Tegelikult esimesele hoolduslehele jäingi teisel tööpäeval pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist. No midagi polnud teha, poiss oli saanud rühmas käia terve septembrikuu (tööle tagasi läksin oktoobrist) ja ega need veidi alla kolmesed kauem tervena ei püsinudki kui kuu aega.  Kui aga tööle lõpuks minna sain, oli mul muidugi põnev, koht oli küll vana, aga uued ülesanded ja mõned uued kolleegid.

Aeg kaob kiirelt…

Kui olime töö- ja lasteaiaellu sisse elanud, saabus jälle periood, kus aeg nagu lendas. Poiss sai neljaseks, siis viieseks…  Ja nüüd, kuuesena, on ta eelviimast aastat lasteaias. Väiksest beebist on saanud suur mees.

Vahel pesurestilt särke võttes olen kogemata võtnud enda särgi asemel lapse särgi, ja siis avastanud, et kas tõesti on tema särgid juba minu omadega sama suured. Tegelikult muidugi mitte, aga no resti peal on küll suuruse poolest väga sarnased.

Kui natuke ajale tagasi vaadata, siis oleme vist päris edukalt lasteaia- ja tööelu klappima saanud. Kuskil ei ole sellepärast käimata jäänud, et emme peaks, näiteks, ületunde tegema.

Mul küll aeg-ajalt, ja just sügiseti, juhtub, et on vaja küll rohkem tööl olla, kuid ületunde kui selliseid tuli eelmisel aastal kõigest umbes kümne ringis. See ei ole midagi märkimisväärset ja pereelu selle tõttu küll ei kannatanud.

Meil on vedanud ka selles mõttes, et nii minul kui lapse isal on tööajad esmaspäevast reedeni. Kui poeg on lasteaias, oleme meie tööl. Peale lasteaiapäeva oleme kõik kolmekesi vabad. Ka nädalavahetused saame selle tõttu alati koos veeta.

See esmaspäevast reedeni töö on minu meelest väga suur pluss, kui on pere ja lapsed. Ei kujutaks ettegi, et lähen laupäeva hommikul tööle ja tulen õhtul. Esiteks, teised jäävad koju teki alla põõnama. Teiseks, saabuksin koju tööpäevast väsinuna, samal ajal kui teised alles mänguhoos on. Kolmandaks, ei saaks minna perega kaasa vaba päeva veetma.

Teisest küljest on see viis päeva nädalas töötamine ja lasteaias käimine ikka väsitav ka.  Laps on eriti väsinud siis, kui lasteaias on päeval trenn. Sellele päevale me tavaliselt muid tegevusi ei planeerigi ja õhtu veedame kodus.

Eks endalgi ju juhtub vahel, et pärast väsitavat tööpäeva pole tahtmist ja tuju midagi teha või kuhugi minna, siis tulebki puhata. Vahel on seda ka vaja.

Vaatasin just päeval õunapuid – varsti, varsti on oodata seda õiteilu. Et kiires elutempos seda nüüd maha ei magaks…

 


 

Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar