väike erakool

Kooli, kooli, kooli me, kooli sõbrad läheme…

Esimest korda teatas minu tütar, et ta tahaks kooli tagasi juuli keskel. Augusti teine pool on olnud väljakannatamatu, sest see ootus on juba nii suur.

Loe edasi

noormees magas lasteaias

Lasteaia logiraamat – neljas nädal

Nagu terve see lasteaiaga harjumise protsess, nii ka see nädal on olnud minu jaoks emotsioonide ameerika raudtee. Ma saan mõistusega ka juba aru, et ma lähen kohati täiega liiale. Aga siis on hea lüüa kaks kätt kokku ja teatada, et ma olen ju naine. Vahel võib ju seda endale lubada.

Loe edasi

Lasteaed tekitas stressi

Lasteaia logiraamat – kolmas nädal

Nagu ikka korralikud lapsed, jäävad nad lasteaeda minnes haigeks. Nii ka meie noormees. Kolmas lasteaianädal tervitas meid põhjaliku nohu ja piiripealse palavikuga.

Loe edasi

Emotsioonide ralli: lasteaia logiraamat, teine nädal

Nädal, kus emotsioonid on teinud läbi tõelise rallikuuri ehk kuidas minu 1a 8k poeg lasteaiaga harjub. Nädal 2.

Loe edasi

Meie koolikorralduses on vaja muutusi

Küsimus pole vaid suvevaheajas, vaid koolikorralduses laiemalt

Mul on hea meel, et minu uitmõttele lühendada suvevaheaega, on tulnud nii palju vastukaja. See viitab teema olulisusele ja inimeste hoolimisele. Tahaksin nüüd aga sammu võrra edasi mõelda, lähtudes osaliselt saadud vastukajast ja jõudes niimoodi paratamatult selleni, mis vajab muutmist meie koolikorralduses.

Loe edasi

Lasteaia logiraamat jätkub – esimese nädala teine pool

Taust: Lasteaeda või õigemini sõime läheb noormees, kes nädala pärast saab 1a 8k nooreks. Lasteaed on munitsipaalsüsteemi osa. Olen koha valinud hoolega ja usaldan õpetajad 98%, aga hinges on siiski mingi kahtlus, et laps on veel ju nii väike…

Loe edasi

Laps harjus koos vanemaga lasteaias

Lasteaeda mineku logiraamat – esimene nädal

Taust: Lasteaeda või õigemini sõime läheb noormees, kes nädala pärast saab 1a 8k nooreks. Lasteaed on munitsipaalsüsteemi osa. Olen koha valinud hoolega ja usaldan õpetajad 98%, aga hinges on siiski mingi kahtlus, et laps on veel ju nii väike…

Loe edasi

Suvevaheaeg võiks olla lühem

Suvevaheaeg lühemaks!

Jah, ma tean, et mu ettepanek on ääretult ebapopulaarne, aga nii ma arvan. Alustaksin siinkohas tsiteerides üht oma sõpra, kes tabavalt suvevaheaja pikkuse kohta ütles, et ega me enam agraarühiskonnas ei ela, kus lapsed tuleb varakult põllule saata. 

Loe edasi

abi küsida ei julge

Miks pelgame abi küsida?

Eestlane tihtipeale enne sureb maha kui abi küsib. Kahjuks on see liigagi sageli tõsi. Üks asi, mida laste saamine on mulle õpetanud, on see, et tuleb abi küsida ja tuleb osata ka eitavalt vastata.

 

Esimese lapsega aitasid meid väga palju vanavanemad, aitäh neile. Üks hetk võtsime majja koera. Kutsikat tuleb jalutada kolm korda päevas. Mina tihtipeale ei saanud lubada endale lõunal koju tulekut, kuna graafik oli hektiline, küll aga sai seda mu abikaasa… ja siis ta läks kevadtormile. Mis tähendas, et ma pidin organiseerima korraliku graafiku, kes mu tuttavatest ja sugulastest koeraarmastajatest, saaksid aidata kutsikat lõunasel ajal jalutada.

Loe edasi

Hindame lapsi kujundavalt

Mida me oma lastes hindame?

Niipea kui laps sünnib, me hindame teda ja asetame tema kohale mõõdikud: pikkus, kaal, sünninädal, peaümbermõõt ja Agpari hinne. Jah, meie laps saab oma elu esimese hinde sellel päeval kui ta sünnib.

 

Järgmiseks käime me iga kuu perearsti juures kaalumas, mõõtmas, hindamas naeratuste arvu ja keerutuste kiirust. Jah, ma mõistan, et see kõik on vajalik, et tagada varajane probleemide märkamine, kuid kas vahel ei ole mindud asjaga veidi üle vindi?

Naiste keskmine iga laste sünnitamisel läheb tõusutrendis, kuigi eks sellelegi trendile paneb loodus mingi hetk piirid. Sellega kaasneb aga üldjuhul suurem teadlikkus, millega võib (aga ei pea) kaasnema ka suurem soodumus muretsemisele. Kui me täpselt teame, mis ja millal on norm, siis iga väiksemgi kõrvalekalle (ja ükski inimene ei esinda normi oma puhtas eheduses) võib kaasa tuua ärevust ja hirmu.

Koolis minnakse üha enam üle kujundavale või teise nimega õppimist toetavale hindamisele. Mida see tähendab? Selle mõte ongi see, et lapsi ei püüta teha ühenäolisteks puupakkudeks, vaid nähakse igaüht tema oma arengus ning antakse tagasisidet tema isiklikule edasi (või tagasi) liikumisele.

Loomulikult tehakse seda kõike teatava normi piirides ja selle normi nimeks on õppekava, kuid olgem ausad, tegelikult on õppekava piirid ju väga laiad ja võimaldavad teemasid käsitleda erineva intensiivsusega, nii nagu lapse võimed seda lubavad.

 

Aga lapsed tahavad ju hindeid!

 

Ei taha. Lapsed tahavad viisi. Pole veel nähtud last, kes kahe üle rõõmustaks. Numbriliste hinnete miinusteks on nii see, et laps hakkab õppima hinde, mitte teadmise pärast, kui ka see, et numbritega on väga lihtne panna lapsed paremusjärjestusse. Ja mida siis tunneb see laps, kes alati on seal rivi lõpus?

 

Me saame seda, mida hindame

 

Leian, et muutuste alused peituvad ikka ja alati hindamissüsteemis. Inimene õpib alati selle järgi, mida tema tulemuste juures hinnatakse. Ja seda mitte ainult koolis. Kui vanem hindab lapses seda, et ta on tubli (midaiganes see sõna ka ei tähendaks), siis ta saabki lapse, kes püüab iga hinna eest olla tubli.

Kui tööl hindab ülemus töötunde, siis ta saabki korralikult tagumikutunde tegevad alluvad. Aga lapsevanematena? Võib-olla tasub teha hindamisaudit, et kas see, mida me tegelikult oma lastes hindame on ka see, mida me neile oma hinnangutes väljendame. Minul on siin kindlasti õppimisruumi.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.