Kuidas jagada end mitme lapse vahel?

Kas oskan armastada kahte last?

Kui Ruby sündis, ei osanud ma arvata, mis see eluke meile pakub. Koos abikaasaga kulus iga ärkvel ning unega võitlev hetk Ruby eest hoolitsemisele.  Ma ei kujutanud ette, et mul oleks aega või julgust  see tee uuesti ette võtta. Ja kas ma üldse suudaksin armastada kahte?

 

Loe edasi

esimene koolipäev

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Niimoodi kiirelt ongi see suvi läinud! Vihmaussid mudast välja kaevatud, hot dogid grillil küpsetatud ja laps 3 cm pikemaks kasvanud, on aeg kooli minna!

Loe edasi

Kingsepa tütar pole enam paljajalu!

Meie Preili käis esimest korda päris ise “puhkusel” – tütar veetis pea nädala tädi juures Houstonis. Puhkus kulges Ameerika mägede sarnaselt üles-alla. Oli nii rõõmu, kui ka öiseid Skype-kõnesid emmele. Milline tänapäeva luksus on Skype`i teel oma pisikesele unejuttu lugeda, sest öösel ärgates oli Ruby igatsus nii-nii suur…

 

Tütar Rubyl oli sugulaste juures vahva

Ruby puhkus tähendas seda, et emme oli ka puhkusel, esimest korda üle 5 aasta! Kuidas see siis kulges? Pärast Ruby Houstonisse viimist tulime koju ning ma tukkusin 2 tundi jutti, ilma et oleksin pidanud ühte silma lahti hoidma ja poole kõrvaga kuulama, mis toimub.

Loe edasi

Migreen kimbutab ka väikesi lapsi

Migreen – nagu taoks keegi šašlõkivardaid pähe

Kui mul algas teismelisena migreen, ei osanud mu vanemad ega mina midagi teha. Kui aus olla, siis alguses me isegi ei teadnud, et see on just migreen, millega kaasneb mul tohutu peavalu, valguse- ja helitundlikkus. Päikese tahaksin siis suurest vihast taevast minema kupatada ja teise inimese tema hääle pärast tappa ja herneaeda matta. Nii jube see ongi…

 

USAs kannatab migreeni käes umbes 3 miljonit inimest aastas. Kindlasti on see number tegelikkuses suurem, sest paljudel pole see haigus diagnoositud ja arvatakse, et tegemist on vaid maailmaklassi peavaluga.

Loe edasi

koduigatsus välismaal olles

Kui koduigatsus piinab…

Oleme endale armsa kodu sisse seadnud Dallase ja Fort Worthi vahelisse äärelinna, kus on vaikne elu keset metropoli. Hoolimata, et oma kodu on siin olemas, tuleb vahel ikka koduigatsus Eesti järele. Pisike Põhja-Euroopa serval istuv Eesti, mille talv võib kesta maikuuni, ning nädal hiljem kuumutada sind oma päikesega… Kus on kohukesed ja must leib, maksapasteet ja tatrapuder.

Mis ma teen, kui koduigatsus peale tuleb…? Me seame sammud IKEAsse. Kõnnime ringi, vaatame kööke ja magamistube. Arutame, mis meeldib, mis ei meeldi, sest otsest vajadust millegi järele pole. Kui pole täitsa eksinud kappide ja laualampide vahele, läheme lihapalle ja pohlamahla manustama IKEA sööklasse. Istume ja arutame maailma asju, kuidas elu Euroopas oleks jne. Kuni kõht täis…

Loe edasi

Igal pereliikmel on oma tööd

Tööjaotus meie peres

Kui palju teha, ei saa kõike enda peale võtta, ning tööjaotus peab olema efektiivne. Kui esimesed kuud-aasta pärast lapse sündi proovisin olla aasta ema ning teha kõike ise, siis mingi hetk sain aru… ma olen iseenda kriitik! Pole kellegi asi, kas mu lapse tuba on sassis või kas ma pesin just see laupäev pesu või mitte.

Meie pere tööjaotus on suhteliselt tavapärane, ema on brigadir ning jagab töölesanded, iseasi kas need jüngrid saavad asjad tehtud või mitte.

Loe edasi

Ema õppis uue ameti, kui laps oli pisike

Kuidas ma endale ameti leiutasin

Pärast Ruby sündi ma päris täpselt ei teadnudki,  mida peaksin edasi tegema. Kas peaks töö leidma ja Ruby sõime viima, leidma miski koduse andmesisestamise tööotsa või miski muu ameti, mis tooks sisse lisaraha. Kuna USA lapsepuhkust ega emapalka ei paku, siis kodus istumine on perele rahaliselt suhteliselt „kallis“.

Esimesed 4-5 kuud elasime ja hingasime vaid Ruby elu: rohtude ja järelevalve rütmis. Kui olime 5ndal kuul preiliga pea nädala haiglas, oli aega mõelda, mis edasi saab.

Loe edasi

Ameerika ja ameeriklased

Ameerika ja ameeriklased

Kui ma peaaegu 10 aastat tagasi USAsse tulin, olin ma silmitsi uue elu, traditsioonide ja käitumisviisiga. Toon teieni mõned huvitavad “faktid” Ameerika ja ameeriklaste kohta.

Ameeriklased tervitavad sind rõõmsalt lausega: “Hi, how are you?”. Eestlasena oli esimene mõte, et ossa… Mis see sinu asi on…? Aga viisakas nagu ma olen, vastasin ilusti küsimusele ühtegi detaili välja jätmata… Nad polnud huvitatud! Mis mõttes? Ise ju küsisid ja nüüd ei tahagi teada või? Tuli välja, et see tervitus on rohkem selline ühes jorus jutt, mis tähendab vaid TERE.

Loe edasi

vikerkaare laps

Aeg parandab haavad… (kui kõik läheb valesti 3. osa)

Time heals all wounds….nii ta on, aeg parandab haavad. Jäävad armid… Kuidas sa nendega edasi elad, on sinu otsustada. On võimalus, et peidad neid terve elu ja hiilid mööda elurada, või paned värvilise plaastri peale ja naudid seda teekonda. Enne päkesetõusu on ikka kõige pimedam!

Ma päris kindlalt ei oskagi öelda, kui kaua see aega võttis. Mäletan vaid seda päeva, kui ärkasin hommikul ja ütlesin: AITAB! Aitab enesehaletsusest, kurbusest, aitab sellest jamast!

Loe edasi

lapse kaotus ja lein

Kui kõik läheb valesti… (2. osa)

Aeg pärast lapse kaotust kulgeb justkui mingi muu ajaarvestuse järgi. Enam ei ole ajaarvamine nädalate kaupa, kuupäevad saavad uue tähenduse, tunded uue skaala. Üks on kindel – kaotus ja sellele järgnev aeg on hästi personaalne kogemus. Pole üht ja ainsat viisi, kuidas eluga edasi minna, mida tunda, kuidas käituda….

Esimese asjana oli minul peas –  MIKS? Miks meie, miks mina, miks tema? Neile küsimustele otsisin vastuseid veel kaua. Meeletu-meeletu hulk pisaraid. Ma ei teadnud isegi, et keegi on suuteline nii palju nutma. Kahjuks need pisarad ei lõppenud. Vastuseid polnud. Emotsionaalselt olin suht räbalas seisus…

Loe edasi