Nutitelefonid võiksid jõuda lapseni hilisemas eas

Nutitelefonid zombistavad lapsi ja pärsivad nende arengut

Viibisin paar aasta tagasi ühes Saksamaa koolis. Seal kuulsin, et alla 14-aastastel õpilastel ei lubata nutitelefone kasutada. Ka nuputelefone polnud igal lapsel ja need, kellel olid, andsid oma telefoni hommikuti õpetaja kätte hoiule. Õpetajate toas võttis üks õpetaja häbelikult kotist oma mobiili ja vabandas teiste ees, et peab seda kasutama, kuna laps tuli just haiglast.

 

Eestis oli sellel ajal juba nutimöll käima läinud. Iga endast lugupidav lapsevanem arvas, et kui mitte varem, siis esimesse klassi minnes peaks lapsel nutitelefon olemas olema. Ja kui lapsevanem ei arvanud, siis panid armastavad vanavanemad raha kokku ja laps sai oma Suure Lapse Kingituste kätte. “Peame ikka ajaga kaasas käima”, “Uus kirjaoskus”, “Tiigrihüpe, jee!” ja nii edasi.

Loe edasi

Koolilõpu tühjad kõned

Koolilõpu ärevad ja ilusad hetked

Üle paari aasta olime jälle koolilõpu karussellil, sedakorda tütrekese gümnaasiumilõpu omal. Enne oli päris ärev hetk seoses sellega, et tütar oli end plaaninud ühele reisile koos endiste klassikaaslastega, aga paraku sõitis see reis sisse viimasele eksamile. Reisi oli planeeritud pikalt ette juba talvest saadik, kui koolieksamite aegu veel teada polnd. Ja nii selguski ühel hetkel, et noored jõuavad Kreekast tagasi päev peale eksamit.

 

Tütar lootis, et kool on nõus laskma eksamit ette teha, kuid seda siiski ei juhtunud ja läbirääkimiste tulemusel (mille käigus tegi juhtkond talle selgeks, et erandid on vastutustundetutele elupõletajatele) lepiti kokku, et eksamit saab teha päev peale reisilt naasmist. Naasis ja tegigi. Õnn naeratas, meie lapsuke tõmbas oma kahest lemmikpiletist ühe ja oligi kool kenasti lõpetet.

Loe edasi

Merje lapsega

Kodusünnitus on loomulik ja seob meid esiemadega

Mina vist enam ei sünnita🙂 Eks ole lapsi juba omajagu ja vanust ka. Ometi on see teema saatnud mind viimased aastakümned. Esialgu nö tavasünnitajana esimesi lapsi kandes ja ilmale tuues, alates neljandast teadlikuna.

Kuna otsustasin lapse kodus sünnitada, siis sundis see otsus endas kõike viimseni lahti harutama, seisma silmitsi oma suurimate kõhkluste ja hirmudega. Leidsin tee inimesteni, kes mind toetasid, jagasid oma kogemust ja kinnitasid usku sellesse, et ennast tasub usaldada.

Loe edasi

kooliaasta lõpp on lähedal

Kooliaasta lõpp

Olen aastaid olnud kooliskeptik. Ei teagi, millal see täpselt alguse asi. Kas siis, kui kuuendas (?) klassis küsisin geograafiaõpetajalt, et miks tunnid nii igavad ja rasked on ja ta vastas, et koolis ei peagi huvitav olema. Või hiljem, kui hakkasin mõtlema sellele, kuhu kooli minu lapsed lähevad ja siis tuli külla klassiõde, kes rääkis, et Taanis on koolid, kus ei panda hindeid.

Mina vastasin, et nii ei saa, hinneteta lapsed ei õpi ju üldse. Aga midagi jäi kripeldama. Või veel hiljem, kui sattusin waldorfpedagoogika maailma. Või siis, kui kuulsin, et Pärnumaal on perekond, kes oma lapsi kooli ei pane, vaid ÕPETAB NEID ISE…
Loe edasi

Emadepäev tekitab emotsioone

Emadepäeva vastuolulised tunded

Emadepäeva eelõhtul valasin pisaraid. Mitte et nutmine minu jaoks midagi erilist oleks, see käib lihtsalt. Aga siiski… Otsisin ühe artikli jaoks pilti endast ja lapsest ja kuna lugu räägib imetamisest, siis pilt võinuks olla minust ja väikesest lapsest. Ja muudkui lehitsesin kaustu ja kurbus tuli peale…

 

Sest kõikide nende toredate hetkede kõrval neid pilte, kus ma olen mõne lapsega kahekesi või veelgi enam, kus laps oleks mul süles, no neid pilte enam arvutist naljalt ei leia. Suurem osa emaksoldud ajast olen teinud ju pilte paberi peale ja eks neid kõvakettaid on ka omajagu õhtule läinud…

Lapsed on suureks kasvanud!

Igal juhul sain korraga aru, et mul pole enam väikest last, keda süles hoida. Kaheksane ei lase enam musigi anda, sest “emme, ma olen juba suur!”. Saatsin vanemale tütrele sõnumi, et “appi, ma olen nii kurb, sest te olete suureks saanud” ja tema vastas, et ära kurvasta, küll saad varsti lapselapsi hoida. Mis muidugi lohutab.

Mul on ambivalentne suhe igasuguste tähtpäevade ja ettekirjutatud pidutsemistega. Et mitte öelda – tõrge nende suhtes. Kogu see sentimentaalsus ja käsu korras lasteaias-koolis tehtud kaardid, brrr. Ja kui isegi Bauhofis mulda ostes tuleb kõlaritest emadepäevateemaline reklaam… no ei taha!

Emadus on suur rõõm ja väljakutse ja naise jaoks olemise viis. Tunnen, et mind isegi natuke solvab see, kui aastas korra sel teemal vahtu üles keerutatakse. Ühiskond peaks oma emasid austama nii loomulikult nagu hingama. Mitte sildistama, mitte ahistama, mitte näpuga näitama ega konkursse korraldama.

Ükspäev tuli mulle mõte, et see Aasta Ema konkurss on näiteks võrreldav sellega kui teha konkurss aasta armastajale. Kes armastab kõige paremini? Ja on sealjuures kõige säravama karjääri teinud…

 

Merje lapsega

Merje on seitsme lapse ema

Samas möönan, et mina olen traditsioonilise pere suur fänn ja mul pole selle propageerimise vastu midagi. Sellele see konkurss vist suunatud on.

Emadepäeva kaunid hetked

Aga jah. Minu lastest olid sel emadepäeval kodus ainult tütred. Kuna vanemat tütart saan suhteliselt harva näha, sest enamasti elab ta linnas, siis oli see koosolemine ülitore ja -armas. Saime palju rääkida, elu ja armastuse asju arutada.

Suured pojad helistasid ja olid valmis mind kuulama. Parim kingitus inimesele on see, kui teda keegi kuulab. Nii ütles kord ühel kursusel üks tark õppejõud. Ja minu pojad oskavad kuulata, kaasa mõelda ja kaasa tunda.

Ja nooremad pojad olid jälle pinksilahingus. Tervelt kaks päeva Virumaal, kust toodi ära hunnik medaleid ja auhindu. Superlahe kingitus emale, kui saad telefoni teel sõnumeid oma laste võitude kohta 🙂

Nii et tegelikult möödus minu “päev emale” telefoni otsas ja peenarde vahel. Kuna lapsi mul enam väga kasvatada pole, siis kasvatan taimi. Valmistan peenraid ette, kujundan mõttes kõiki neid kauneid õiepõlde, külvan hernest ja rohin. Nauding!

Kuna isegi poodiminekule ei tahtnud seda kaunist päeva raisata, siis avastasin õhtul, et külmkapp on tühi ja hakkasin õhtul umbes 9 paiku endale läätsesuppi keetma.

Igikestvat emadepäeva kõikidele õnnelikele naistele, kes emaks on saanud! 🙂

 


 

Olen abielus parima mehega võimalikest, hõbepulmadki möödas. Ja meil on 7 last, kellest juba 4 täiskasvanud. Õppinud olen õpetajaks, aga lasteaiast saati tahtnud saada emaks. Olen väga õnnelik iga oma lapse olemasolu üle ja väga tänulik neile, et nad on mind juhatanud läbi selliste metsikute teemade nagu sünd, tervis, haridus, suhted, armastus…

 

Laps vajab ka lihtsalt rääkimist

Räägin lapsega

Minu meelest on kõige parem lastega koos veedetud aeg see, kui saab nendega rääkida. See on lahe, kui avastad ühel hetkel, et su laps mõtleb ja tal on oma elukogemus ja järeldused elu kohta, mis sinu omadega võrreldes on sootuks teised ja erinevad. Lapsega rääkides üllatud, kogedes tema arukust.

Ma ei tea väga täpset retsepti, kuidas saada lapsi mõtlema ja arutlema, see on midagi sellist, mis idaneb ise vaikselt, tähelepandamatult keset igapäevaelu askeldusi. Aga ühes  olen kindel – kui tahad, et laps oleks nutikas ja empaatiline, tuleb lapsega rääkida.

Loe edasi

Sõit Riiga meeldis lastele

Riia on suurem kui Surju

Koolivaheaegadega on praegu igavene segadus. Meie peres oli nüüd aprillis ühel lapsel vaheaeg, teised pidid koolis käima.

Vaheaja põhilist eelist – hommikul kaua magamist – kasutas poeg muidugi mõnuga, sest eriti mõnus on ju teist külge keerata siis, kui vend ja õde hommikujahedas majas end kooli sätivad… Aga palju sa ikka magad kevadisel valgel ajal. Käis korra spas ja kinos ja sõbral külas ja siis ühel päeval teatas, et tema tahaks ikka reisile ka minna. Nagunii kõik teised käivad Tenerifel, Egiptusel, Marokos ja Ameerikas.

Loe edasi

kana jäi rebase ohvriks

Kanavaras kavalpea

Kolmapäeval täitus pisipõnni unistus ja suurtes pappkastides saabusid meie koju viis kana. Sõprade juurest, kel suur laut ja seal lehmad-kanad üksteist soojendamas külmal ajal.

Viisime uimased sulelised õhtupimeduses kasvuhoonesse, kus meie ettekujutust mööda pidi neil hää soe ja valge olema, rohelist ka nokkida. Päeval olime sinna kinnitanud ka ühe pikema ridva õrreks, nii et kõik oli valmis. Ja olidki nad siis seal täitsa rahulolevalt. Hommikul leidis pojake juba ühe muna, kui enne kooli oma lindude juurest läbi lippas. Oh seda rõõmu!

Loe edasi

Võitja rõõmustab

Võitja ema

Nädalavahetusel käisime oma  nooremate poegadega spordivõistlustel. Oli põnev ja oli tore, sest üks poeg  oli võitja, sai kaela kulla, ja teine pronksi. Eks temagi lootis kulda, arvan ma, aga pronksil pole ka viga. Igal juhul oli meil taaskord põhjust rõõmustada ja tunda uhkust oma andekate laste üle.

Samas leidsin end kes-teab-mitmendat korda mõtisklemas selle üle, et mis motiveerib võistlema lapsi, kes kunagi medalini ei jõua. Spordirõõm muidugi, lootus tasapisi tulemust parandada ja “ettepoole” liikuda, treeneri ja vanemate toetus ja usk? Veel midagi?

Loe edasi

koristada või lugeda, ikka viimast

Koristada või lugeda, selles on küsimus

Armastan meeletult raamatuid lugeda juba lapsest peale. See oli minu salamaailm, kuhu võisin lõputult kaduda. Ema ja vanaema rääkisid, et no see laps ei loe, vaid neelab raamatuid! Lasteraamatukogus käisin mitu korda nädalas, igakord tassisin sealt koju üha suuremaid hunnikuid raamatuid, et ei peaks sinna nii ruttu tagasi minema.

Ülikoolis oli legaalne võimalus raamatuid lugeda nii palju kui süda lustib, sest seda sinna õppima läinud olingi. Ja kui lapsed sündisid, siis mingil kombel leidsin ikka võimaluse mõni väiksemaformaadiline teos kotti pista, et kusagil pargis või ooteruumis sellele pilk peale heita. See oli MINU maailm, minu oma vaimne ruum, mille sain hetkega luua.

Loe edasi