õpetaja lastega

Kas esimene õpetaja on nagu ühe korraliku meigi alus?

Käisime hiljuti piigaga koolis arenguvestlusel. Järgmisel aastal astub ta juba viiendasse klassi, vahetub õpetaja ning algkool ongi läbi. Õnneks pole tal muret ei õppimise ega käitumisega ja meie tunnike koos õpetajaga möödus vabas õhkkonnas: arutasime kõike, mis seondub kooliga.

Koju sõites ütles Laura: „Eks, emme, esimene õpetaja on nagu ühe korraliku meigi alus?“ Vägagi naiselik ja samas huvitav lähenemine. Tegelikult on mu lapsel õigus. Loomulikult moodustab suurema osa lapse hariduskäigust kodu, aga väga eriline roll on esimesel õpetajal. Kui ikka algklassides on pandud korralik põhi, lapsed ise mõtlema õpetatud, siis edaspidi on sellele tugevale alusele kiht-kihi haaval müüri laduda lausa lust ja lillepidu.

Loe edasi

Lapsed ikka omavahel tülitsevad ja nääklevad

Kui koolikiusuga tegelemine muutub nõiajahiks

Läbi aastate on sellisest valulikust teemast nagu koolikiusamine palju räägitud. Need, kes seda on pidanud üle elama teavad, millise jälje see terveks eluks jätab. Sellest teemast peab rääkima kindlasti koolis, aga eelkõige kodus, et lapsed saaksid aru, mis on kiusamine ja mis mitte.

Olen olnud ise kahjuks mõlemas rollis – nii kiusaja kui ka kiusatav. Mul on tänaseni valus meenutada, kuidas lapselikus naiivsuses koos suurematega sai noritud üht noormeest tema riiete pärast. Olen kordades temalt oma mõtetes vabandust palunud.

Loe edasi

Eesti lipp ja sünnipäev

Kas Eestis on hea elada?

Mäletate ju küll, kuidas me kunagi lubasime kartulikoori süüa. Peaasi, et meie riik oleks vaba, meie maal räägitaks meie oma keelt ja meil kõigil oleks sõnavabadus. Mida tähendab meie jaoks meie kodumaa?

Kas tõesti ainult kohustuslikku kiluleiba Eesti Vabariigi sünnipäeval, sussides ja pool unisena lipu vardasse panemist, õhtul telerist kätlemise vaatamist, hea ja parema söömist ja enda nina täistõmbamist? Järgmisel hommikul hea netist pilte vaadata ja poolsassis peaga kommenteerida, kellel ilusam kleit või kaunim soeng.

Loe edasi

kui on tuju paha

Mul on paha tuju!

“Emme, mul on paha tuju,” mossitab tütar. „Miks sul on paha tuju?“ pärin osavõtlikult. „Ära palun uuri,“ tuleb vastus… Aga mina olen selline ema, kes uurib. Kui lapsel on paha tuju, on sellel põhjus: kas on mingi asi koolis halvasti läinud, sõber midagi sellist öelnud, mis hinge läks vms.

Loe edasi

kaks sõbrannat

Oma head sõpra saan alati usaldada

“Sõber on see, kes annab sulle täieliku vabaduse olla sina ise.” (Jim Morrison ) Üheks elu olulisemaks asjaks pean ma inimestevahelisi häid suhteid ja sõprust. Teises klassis vahetasin ma kooli ja pinginaabriks sattus tüdruk, kellega me kohe ka suurteks sõbrannadeks saime. Oma lapselikuses siiruses arvasin, et meist saavad sõbrannad terveks eluks ja tuleb aeg, kui omavahel suhtlevad meie lapsed ja käime läbi perekonniti.

Kahjuks juhtus aga sedasi, et tema leidis omale uue  parima sõbranna juba põhikooli viimases klassis ja keskkoolis meie teed lahku läksidki. Mäletan, et mulle jäi ikka tollal väga sügav okas  hinge ja päris mitu aastat ma oma usaldusringi kedagi ei lasknudki.

Kuna mul juba lapsena oli väga suur soov kuhugi ära minna, siis pärast keskkooli kolisin ma üksi päris kaugele oma lapsepõlvekodust. Seitsmeteistkümneaastane, taskus keskkoolist saadud müüjapaberid, kümme rubla laenatud raha ning kott äratuskella ja mõningate riietega. Ilma lähedaste toetuseta ja sõpradeta.

Sõbraks esimesest kohtumisest

Ma pean ennast päris heaks suhtlejaks ja ega ma norutama jäänud. Tulid uued tuttavad, uued tuuled… Järgmisel suvel sattusin kuidagi kummaliste kokkusattumuste tõttu ma aga ühe neiu sünnipäevale. Mäletan et viisime talle kingiks sületäie rabarbereid :-).

Ma võin küll siira südamega väita, et meist said kohe sõbrad. Meie maailmavaade klappis, jutt sujus ja kui taaskord ühel üritusel kohtusime, hakkasime igapäevaselt suhtlema. Naljakas on see, et kuigi me pole isegi mitte väga kaugelt sugulased, on meid peetud õdedeks, sugulasteks. Mis teha, nimedki ju sarnased.

Kord kui olime mõlemad noored, blondid ja lühikeste kuklasoengutega ja magasime pärast pidu minu ema juures, ei julgenud mu ema mind äratama tulla, sest ta ei saanud aru kumb meist kumb on.

Meie sõprus on kestnud nüüdseks väga kaua. Me ei koputa kunagi uksele, kui üksteisele külla läheme, ja kumbki meist ei käitu teineteise kodus kui külaline. Maarika teeb süüa ja Jaanika koristab ehk kummalgi on tavaliselt oma tegevused teada ning ühiselt saame teineteise lapsed ka hoitud.

Kuigi praeguseks elame üksteisest pisut kaugemal ja ei räägi igapäevaselt, siis alati kui kokku saame, algab jutt sealt, kust viimati pooleli jäi. Olen oma nutud tema najal nutnud ning elus on olnud asju, mida oleme usaldanud vaid üksteisele.

Ma väga hindan, et olen saanud enda kõrvale sellise inimese ja usun, et ta teab seda. Olen alati oma lastele rääkinud, et sõpruse juures on kõige tähtsam see, kui sind ei otsita üles mitte siis, kui on abi  vaja, vaid siis, kui su sõber tunneb, et sinul on teda vaja.

Sõbrad jagavad oma rõõme ja muresid ning toetavad üksteist ka nendes ettevõtmistes, mis nagunii liiva jooksevad.  Samamoodi on minu jaoks õige sõber see, kes julgeb sulle su vead kõva häälega välja öelda ning ei solvu, kui sina seda ka talle ütled.

Ma alati olen rääkinud, et olen õnnelik inimene just selles suhtes ja et mul on väga tore tutvusringkond. Vanemaks saades olen õppinud ära ka teiste kuulamise ja momendil ma tõesti suhtlengi vaid nende inimestega, kellega on mul hea olla.

Ma olin juba lapsena hästi poisilik tüdruk ja pigem jõlkusingi ringi just poistega. Kujutan ette, et ega mu vend küll väga õnnelik polnud, kui ta oma sõpradega kuhugi minna tahtis ja see plikanähvits ennast jälle kaasa pressis.

Ka nüüd avastan tihtilugu, et ma suhtlen pigem meestega või vähemalt mul on nende vestlusteemasid huvitavam kuulata. Ma ei oska kaasa rääkida ei moe ega ka televisioonis jooksvate seebikate teemal, aga mulle meeldib jalgpall ja kui vähegi võimalik, siis käiksin läbi kõik autorallid.

Meie koju on olnud alati oodatud kõik laste sõbrad. Suuremate laste sõbrad olid mul kõik nime- ja nägupidi teada ja poisi sõprusringkond polegi aastate jooksul muutunud. Tüdruk aga vahetas kooli ja oma sõbrannad on ta leidnud ülikoolis õppides.

Pesamuna õpib meil neljandas klassis ja juba päris mitu kuud kuulen tema suust ühe lapse nime lastest-sõpradest rääkides rohkem kui teiste klassiõdede oma. Enamasti sätib piiga ennast külla Rakverre, loomulikult emade nõusolekul. Ilmselgelt on linnas rohkem tegevusi kui meil maal.  Mõnikord on ka tema sõbranna meile ööseks jäänud, minu jaoks on see kui puhkus. Maja on positiivset energiat täis ja saan omaette toimetusi teha.

Täna ongi sõbra- ehk Valentinipäev. Mina seda tähtpäeva pole eriti omaks võtnud, aga piigale on see väga tähtis, meisterdab kaarte ja käime koos pisikesi kingitusi ostmas.

 

Kuidas teie tähistate Valentinipäeva? Kas Sinul on kõrval sõber, kellele saad alati loota?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

kirg lugemise vastu

Minu suur kirg – lugemine

Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve  elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume (Carlos Ruiz Zafón).

Minu suurim kirg on lugemine. Ma loen rongis ja bussis, lennukis ja laevas, une arvelt, pere ja sõprade arvelt ja koduste tööde arvelt. Kunagi ütles mu abikaasa, et ka raamatute vahel võiksid olla reklaamipausid, et saaks vähemalt kodus nõud pestud. Õnneks mul on nüüd nõudepesumasin ja see probleem on lahendatud.

Loe edasi

klatšimine ruupori abil

Maal klatšitakse mõnuga

Mulle väga meeldib maal elada. Nagu maal elamisel on plussid,  on aga ka pisikesed miinused. Üks neist miinustest on kokkuvõtvalt lausa naljakas. Oi, kuidas mulle „meeldivad“ need naised, kes kõikide teiste elu elavad…

Usun, et igaüks meist on vähemal või suuremal määral klatšinud. Koos sõbrannadega kudumisringis või padjaklubis tuleb ikka jutuks keegi, kes on eredamalt silma jäänud. Või lahatakse koos seda, mida üksteisele avaldatakse. Nimetan seda humoorikalt : „faktide jagamine “ ja olen kindel, et meie seltskonnast need jutukesed kuskile tiirlema ei lähe.

Ma saan aru, et pensionäridel pole ehk midagi teha. Igas külas on oma seltskond tädikesi, kes kõike näevad, teavad ja infole pool juurde lisavad, põnevam ju :-). Kui ootasin oma esimest last, oli tädikestel ikka väga suur huvi, kes on lapse isa. Kord ajasin pikemalt juttu naabertrepikojas elava tuttavaga ja sain teada, et kaks ja kaks oli kokku pandud…  Mõni julgem tuli ikka lõpuks küsima ka :-).

Kui poeg oli juba sündinud, siis üks tädike, kes oli veendunud, et olen orb, päris minult, mida ma lapsele ka süüa annan. Pole ma nüüd suu peale kukkunud, polnud ka siis, ja vastatud sai, et laps saab kartuliputru ja heeringat. Laps ikka õnneks jäeti mulle ja mõneks ajaks said tädikesed ka järgmise ohvri, kelle eluga järje peal olla.

Kas on ka linnas omad jutumutid, ei tea… Kortermajade naabrid ju tihtipeale üksteist ei tunnegi. Külades ning suuremates töökollektiivides , eriti kus töötavad naised, on aga kindlasti omad klatšimoorid. Miks ühte naist üldse ajendab teisi taga rääkima, asju välja mõtlema- kadedus, igavus??

Lugesin et Taani teadlased on kindlaks teinud, et teistest inimestest nii heade kui halbade asjade rääkimine aitab meil iseend paremini näha ja analüüsida. Tänu sellele muutume enesekindlamaks ja oleme konkurentsivõimelisemad.

Minu meelest teeb selline asi lihtsalt teistele haiget.  Miks üldse arvatakse, et jutt ei jõua selle inimeseni, keda taga räägitakse? Loomulikult,  kui olin noorem, läksid mulle need jutud väga korda. Nüüd ma ainult naeran nende üle ja tihtilugu annan veel hoogu juurde.

Lookesi, mis on kuskilt mingitest lausejupikestest või vilksamisi nähtud olukordadest kokku pandud, on lausa naljakas kuulda. Seda aga juhul, kui teema ei puuduta mu lapsi. Alles hiljaaegu, kui mu poeg Liibanoni missioonile sõitis, sain ma läbi mitme inimese teada, et ta ei tohiks sinna üldse minna. Noormees pidavat hirmsat moodi kõigile võlgu olema… Kellele ja kui palju, kahjuks jutu sees välja ei tulnud.

Kuigi ma teadsin, kes neid jutte ajab, arvasin, et targem on mitte välja teha. Olin sel ajal päris liimist lahti ja see teema läks mulle ikka tõsiselt korda. Samamoodi ei häiri mind see, kui mind taas kellegi meestuttavaga, kellega ma avalikus kohas olen rääkinud, paari pannakse. Ei mõelda sellele, et meil mõlemal on kodus omad kaasad, kellele sellised asjad haiget võivad teha.

Töötan majas, kus enamus personalist on naised, ja loomulikult on siin liikumas igasuguseid jutte. Kui need minuni on jõudnud, olen enamasti läinud küsima, kas see või teine asi vastab tõele. Mis Te arvate, kas selline inimlik pahe nagu klatšimine on meile sündides kaasa antud või areneb see elukogemusega? Tehakse seda äkki hoopis igavusest või kadedusest?

Minnes veel korraks Taani teadlaste avastusteni, siis nende arvamuse kohaselt klatšivad mehed rohkem. Äkki tõesti, aga sellisel juhul on mehed üksteisele lojaalsemad, sest üksteisele räägitud jutte hoitaksegi enda teada. Aga äkki on sedasi, et mehed räägivad tõtt ja naised klatšivad? Või on mul lihtsalt õnn tunda selliseid mehi, kes ei räägi tühja juttu.

Kui palju Teile sellised „jutukesed“ korda lähevad ja kuidas käitute? 

 

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

Lapsed ei tohi süüa ainult taimi

Veganlusest, usust ja vabakasvatusest

Tunnistan kohe üles, et ma ei ole sadu tunde teinud uurimistööd, ei ole vestelnud oma ala asjatundjatega ja ausalt öelda ei ole ka väga põhjalikult süüvinud teemadesse. Mul on puhtalt minu isiklik arvamus ja arusaam asjast. Nimelt mulle absoluutselt ei meeldi äärmused ses mõttes, et kõik mis on momendil nö. moes on õige, ja kes sama rada ei kõnni, polegi normaalne inimene. Maailm ei ole vaid must ja valge, selles on nii palju erinevaid värve .

Teema, mis mind alati paneb kaasa rääkima ja arutama, on äärmuslik toitumine, otse siis välja öelduna momendil ülipopulaarne veganlus. Ma tean, mida see tähendab, vegan on täistaimetoitlane. Jälgisin näoraamatus veganite gruppi ning retseptid ja ideed, mis välja käidi, olid ahvatlevad ja toidud maitsvad. Kahjuks mulle ikka väga meeldib liha… Loomulikult moodustavad ka minu taldrikust enamuse juurikad ja ma söön neid heal meelel, aga leian, et meie kliimas peaks inimene olema ikka lihasööja, kui just tervise pärast seda teha ei saa.

Loe edasi

Rahakotis on palju raha

Kas tagastad leitud rahakoti?

Ma olin, ausõna, juba vahepeal kaotanud usu inimeste headusesse, aga näe,  juhtus selline asi: minu piiga kaotas oma rahakoti. Sees raha, millega pidi minema kinno ja ostma klassiõele kingituse. Olin ise reisil ja laps helistas mulle, õnnetu ja ähmi täis, et nüüd tuleb sellest kodus pahandus. Õnneks ostis sõbranna ema kinopileti ja andis ka kingituse jaoks raha ja justkui sai asi korda.

Panin kohe üles ka ühte gruppi kirjelduse, millal kaotasime ja milline see kotike välja nägi. Tegelikult ma ei uskunud, et me rahakoti  tagasi saame. Esiteks polnud seal ühtegi piiga dokumenti ja teiseks oli see leidjale ju „maast leitud raha“.

Juhtus aga selline tore asi, et rahakoti leidis üks tüdruk, kes selle koju viis, ja tema ema võttis minuga ühendust. Ma vist ei jõudnud teda ära tänada. Kaotatud summa polnud küll väga suur, aga seda enam on mul nii hea meel, et piiga selle tagasi saab. Samuti on mul hea tunne, et meil ikka leidub neid inimesi, kes näevad vaeva ja soovivad leitu tagastada. Aitäh, see oli momendil minule nii vajalik tunne!

Olen ka ise leidnud suurema summa raha ja telefoni. Suvel rannast tulles märkasin auto katusel rahakotti ja telefoni, ikka sellist pisut uhkemat mudelit, ja rahakotti lahti tehes, et näha omaniku andmeid, nägin ka päris palju sularaha. Jooksin randa tagasi ja hõikasin inimese nime. Meesterahvas tõusis ja küsis milles asi. Kui seletasin, siis haaras mu käest kinni ja kamandas : „Oota, ma loen raha üle.”  Ausõna, korraks käis peast läbi mõte, et oleks pidanud selle endale jätma. Just sellepärast, et ma jooksen nagu hull mööda randa, et tagastada inimesele tema raha ja tema arvab, et olen sealt midagi võtnud? Tänu ma selle meesterahva suust ei kuulnud!

Üldjuhul ma alati kuulutan, kui midagi leian, ja enamasti ka suutnud asjad inimestele tagastada, mõned üksikud kõrvarõngad on aga siiski minu käes. Mu meelest peaks alati otsima üles omaniku, sest iial ei või teada, ehk oli see tema viimane söögiraha vms. Samamoodi ei jäta ma poes kunagi andmata mõnele vanainimesele paar eurot või teinekord vaid sente, mis neil poearve tasumisest puudu jääb.

Viimasel ajal jääb tegelikult silma, et meil on siiski palju neid inimesi, kes märkavad ja hoolivad. Kes on vanainimesele süüa ostnud, lapsed tuisuga koju viinud, kaklusele vahele läinud või kasvõi see, et nutvast lapsest mööda ei kõnnita.

Mõned aastad tagasi, kui olin just pikali doonoritelgis, jooksis mu pisem laps keskväljakul. Ta komistas ja kukkus nii õnnetult, et kulm ja põsk katki, verd jooksis ning see ei oleks pidanud jääma kõrvalseisjale märkamata. Tüdruk tuli minu juurde, kus õde teda tohterdas ja piiga nuttis, ise rääkides : „ Emme nad ju nägid, et ma sain väga haiget ja nad kõik astusid minust mööda“. Enamasti jalutavad seal lastega emad. Kuidas küll sai keegi julmalt astuda mööda pisikesest, kellel nägu verine? Miks me küll käime klapid peas, miks me kardame aidata? Või oleme lihtsalt nii ümbritsetud oma murekoormast, et me ei märka?

Olen saanud üsna valusalt vastu näppe ja lubasin kord, et panen endale suurelt seinale teksti : „Ükski heategu ei jää karistamata“ – lubaduseks see jäigi. Kui vähegi on minu võimuses, püüan ma aidata, näha ja kuulda.

 

Mida Teie olete teinud leitud asjadega? Kas märkate abivajajat?

 

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

Viisakas olemine ei maksa ju midagi

Kui palju maksab viisakus?

„Kui palju Sinu „TERE“ maksab?“. Kurb, kuid praktiliselt iga päev tahaksin ma seda inimestelt küsida. Ma ei kujutaks ette, et minnes kuskile külla, jätan ma pererahva tervitamata, ning väljudes ei lausuks samuti midagi. On ju nii, et kuskile asutusse või kauplusesse astudes lähed justkui külla ning viisaka inimesena ütled „tere“. Kui suure tüki see võtab?

Töötan samas kaubanduskeskuses juba üheksandat aastat ja enamus teiste kaupluste töötajad on kas nime või nägupidi tuttavad, alati noogutan ma neile või siis ütlen „tere“. Kahjuks igakord ma seda noogutust vastu ei saa. Ausõna, mulle ka kõik inimesed ei meeldi, ka mul on „pahatujukolmapäevad“aga ma ei ela seda teiste peal välja, vähemalt mitte avalikus kohas ja võõraste inimeste peal. Pealegi kui pidevalt hommikuti noogutada, pole kaelalihased enam pinges, aju verevarustus on hea ning ei teki emotsionaalset stressi :-).

Loe edasi