Vanemad mõtlevad, kuidas sisustada koolivaheaeg

Koolivaheaeg on lähedal

Kevad on juba täies hoos, päike kõrvetab mõnusalt ja virgematel on ammu kõik aiatöödki tehtud. Mulle väga meeldib see aeg, kui kõik hakkab roheliseks minema: esimese muru niitmise lõhn (kuigi olen värskele murule allergiline) ja kui lõpuks puhkeb õide mu lemmiklill Poeedinartsiss Actaea. 

Kui mõned nädalad tagasi see tärkav loodus veel eriti silma ei paistnud, siis see, et kevad on käes ja kooliaasta lõppemas, oli meie peres küll selgelt näha. Piiga on väsinud, hommikuti on aina raskem ja raskem tõusta. Juba loetakse päevi, millal ometi kõlaks selle aasta viimane koolikell ja algaks koolivaheaeg.

Loe edasi

sportima basseini

Võit laiskuse üle: hakkasin jälle sportima!

Avades mis iganes sotsiaalmeedia kanali, tuleb tõdeda,  et kõik on hakanud ümberringi sportima. Iga teine postitus räägib sellest, et keegi kõnnib, jookseb või sõidab ratta/rullikutega. Inimene on sündinud liikuma ja liikumine on tervis.

Eks ma ju ise ka tean, et kui olen kinnises ruumis pikalt tööl olnud ja pea paks, on kõige parem ravim selline pisike seitsme kilomeetrine jalutuskäik. Kuigi mu kirjutistest võib olla jäänud mulje, et olen spordivõhik, siis tegelikult mitte.

Loe edasi

telerist filmide vaatamine

Mida tasub telerist vaadata?

Rahvas ongi saanud mõnusalt puhata aastapäeva kleidirallist ja nüüd jälgime siis telerist Eurovisiooni. Nagu tavapäraselt, arvati, et võidame ka sel aastal – vähemalt meedia oli kuldmedali juba kaela riputanud ning arutati, millises hoones see megaüritus järgmisel aastal korraldada. Kahju natuke, et ei õnnestunud poolfinaalist edasi pääseda, sest lugu iseenesest oli ju täitsa ehtne eurolaul.

Päris algusaastatel vaatasin ka mina Eurovisiooni täitsa huviga. Mäletan, et ühel aastal toimus see päris hilja ning enamus seltskonnast oli juba magama jäänud, kui meie sõbrannaga tegime panuseid, kes siis võitjaks osutub. Kas see, kellel ilusam kleit või see, kes rohkem käsi üles tõstab.

Eks me tegelikult kõik tea, mismoodi seal üritusel punkte jagatakse, ja võitjaks osutub ikka see, kellele panuseid esialgu ei oska tehagi.

Kui suuremas plaanis kirjutada meie pere sinise ekraani jälgmisest, siis suveperioodil võiks ta meil majast puududa. Meil on selline vaikiv kokkulepe, et vihmase ilmaga ollakse toas ja maamajas leiab alati tegemist. Kui päike paistab, oleme loomulikult mere ääres.

Kui telerist tulid esimesed megaseebikad

Muidugi saame ka meie linnukese kirja panna ajale, kui meie ekraanidele ilmusid esimesed megaseebikad. Kes siis ei mäletaks „Ka rikkad nutavad“ või „Lihtsalt Maria“ telenoveelasid. Mäletan, et külas oli siis haudvaikus, kõik istusid telerite taga ja teismelistel oli paras aeg maasika raksus käia :-).

Minu suurte laste lemmikuks oli aga lapsena „Kodus ja võõrsil“. Kui tunnusmuusika kõlas, jäeti kõik toimetused pooleli ja mõlemad olid krõpsti teleka ees tantsimas.

Momendil ma ei saaks öelda, et meie peres vaadatakse pidevalt seda või teist sarja või muid konkreetseid saateid. Kui on muud tegemist, siis nutma ei hakka, kui midagi vaatamata jääb. Saateid ei salvesta ega pole meil ka uhket ajamasinat. Itsitame mehega, et hakka või vaatama sarja „Pilvede all“, kuna alati kui kusagile külla satume, on teemaks just antud sari – meie aga kaasa rääkida ei oska.

Oli aeg, kus Peeter Võsa naeruvääristas juba niigi eluraskustesse sattunud inimesi avalikult ekraanil ja mulle tegi täitsa haiget, kuidas suurem enamus nautis seda. Mina täitsa rangelt keelasin selle saate vaatamise kodus ära, õnneks polnud ka kedagi, kes oleks tahtnud vastu vaielda :-).

Samamoodi ei saa ma vaadata – õigemini lausa ei taha vaadata a´la teemal – minu saladused jne saateid. Mu meelest pole lihtsalt ilus oma nina teiste eludesse toppida ning arvan, et sellised saated ei hari mind ega anna mulle midagi.

Saan aru, et pensionäridele on seebikate vaatamine mõnus tegevus aja sisustamiseks,  aga kui mu ämm mulle külla tuleb ja hakkab rääkima kellegi Brooke ja Ridge järjekordsest abilellumisest või lahutusest, tekib küll tunne, et raputaks teda väheke. Nimelt on tema poeg juba peaaegu 25 aastat ühe ja sama naisega abielus ja hoopis Margo nimeks :-

Krimkad ja loodusfilmid

Loomulikult vaatan ka mina filme, kuid sellelt kanalilt, kus iga poole tunni tagant ei lasta viisteist minutit reklaami. Olen krimkade fänn, enamasti just nende, mis ETV kanalitel jooksevad ning õnneks enamasti korra nädalas eetris on. Samuti on vaadatavad erinevad loodusfilmid ja tõsielul põhinevad dokumentaalid.

Kahjuks on mitte minust olenevatel põhjustel pooleli jäänud meie sõprade ringi Kuldvillaku vaatamine ja mängimine. Punkte saime sedasi, et vastuse pidi ära ütlema enne, kui teleris osaleja seda tegi, ning samamoodi saime ka vale vastuse eest miinuse. Hiljuti võitsin ka kihlveo. Võitsin nimelt mängu ning karistuseks pidi mu sõber oma puhkuse igal päeval postitama näoraamatusse video sellest, kuidas ta vette hüppab.

Õnneks on ka meie pesamuna selline viisakas telekavaataja. Loomulikult on kohustuslikud pühapäevased projektsaated. Väikest Oliveri, kes meid hiljaaegu naerutas, teab kindlasti iga eestlane :-).

Setekas vaatas ka täitsa huviga ETV2 -st jooksnud Austraalia tantsukoolist tehtud seriaali ning minu imestuseks on hakanud tekkima väike huvi õudusfilmide vastu (ema meil nimelt kardab pimedust ja seega igasugu õudukad on minu puhul välistatud). Mul on tegelikult täitsa hea tunne, et oleme leidnud lapsele piisavalt muud tegevust ning ekraan ei reguleeri meie igapäevaelu.

Kuidas reguleerite Teie oma lastel televiisori vaatamist, kas Teie peres on igas toas telekapurk? Millised on lemmiksaated ja mida üldse ei vaata?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

Riideid on liiga palju koju ostetud

Kui riideid on liiga palju

Seisin ühel päeval keset koristamise tuhinat oma riidekapi ees ja vaatasin neid kleite, mis seal ripuvad ning küsisin mõttes: “No seisate siin niisama või lähete ka kuhugi”? Samas taipasin koheselt , et olen endale kokku ostnud mõttetult palju riideid.

Tavapäraselt on mul argipäeviti seljas töövorm ja õhtul kodus vabaajapüksid või pidžaama. Aastas mõned uhkemad sünnipäevad, teatrikülastused ja ülejäänu aeg ikka teksad vms. Tean, et olen emotsiooni ajel need kleidid sinna kappi ostnud ja mõnda neist pole ma aastaid selga pannud. Lohutan küll ennast sellega, et enamuses on need riided pärit teise ringi poodidest,aga kui kokku arvestada summa, on see juba täitsa suur.

Loe edasi

Miks ma vajasin hädasti puhkust?

Ma tunnen juba pikemat aega, et minu elus on vaja muutust. Tunnen viimasel ajal ennast kuidagi väsinuna ja rahulolematuna. Kuskil kuklas kummitab mõte, et ma justkui elan selleks, et teistel hea oleks ning oma soovid ja vajadused on jäänud tagaplaanile. Sellises olukorras vajasin hädasti puhkust ja nii võtsingi ette reisi Türki.

Tunnen ka, et olen väga palju asju lasknud otsustada teistel ehk siis teinud teiste otsustest omad ja mitte isegi aru saanud, et need pole minu. Loomulikult peaksin ma oma mõtteid-tundeid kõvema häälega välja ütlema, mitte oma peas neid koguma ja siis ükskord plahvatama.

Loe edasi

Uus soeng ja teiste arvamus

Mida küll teised arvavad?

Sa lased endale lõigata uue soengu ja samas peegli ees istudes juba mõtled: „Aga mida teised arvavad?“ Miks on sedasi, et meie jaoks on nii oluline, mida teised arvavad või mõtlevad?

Mida teised mõtlevad, kui ma olen erinev, kui ma ei lähe mingi jamaga kaasa, kui ma ikka jään kindlalt oma seisukoha juurde?

Loe edasi

kevadväsimus teeb roidunuks

Kas mind kimbutab kevadväsimus?

Ma ei mäleta varasematest aastatest ühtegi kevadet, mis oleks olnud mulle nii raske. Olen kohe kõgest väsinud – inimestest, tööst, kodustest toimetustest. Olen pahur, enesekeskne ja kogu aeg nii väsinud, et muust ei mõtlegi, kuidas saaks raamatuga teki alla peitu pugeda. Kas koos kevadega saabus kevadväsimus?

Motivatsioon millegagi tegelemiseks on kohe täiega kuhugi kadunud . Kogu see kupatus kokku tekitab aga masendust ja nii tekib selline surnud ring. Mõistus nagu koputab südametunnistusele – mine liigu, jaluta oma pea tühjaks.

Loe edasi

Maarika arutleb, kas ta on hea ema

Kas ma olen hea ema?

Alles hiljaaegu jäi mulle näoraamatus silma artikkel, kus kodune ema avaldab pahameelt, et miks teda ei tunnustata. Just selles mõttes, et kogu aeg küsitakse, mida ta kodus teeb? Kenasti olid tal välja toodud erinevad tegemised, tema kohustus ongi olla täiskohaga ema. Talle ei makstagi puhkuserahasid ja haigusrahasid jne? Minul tekkis ka pahameel. Kas siis see, kui mina käin täiskohaga tööl tähendab, et mina polegi hea ema ja naine?

Loe edasi

sõbrannade korraldatud üllatuspeo järel

Sõbrannad korraldasid üllatuspeo

Vanasõna ütleb tabavalt: tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest. Mina olen nii vanaks elanud, aga ei õpi teiste ega ka enda vigadest. Igal aastal ütlen, et ei pea oma sünnipäeva, ja nii ka sellel aastal. Lõpuks tähistasin aga sünnipäeva lausa terve nädala. Samas oli tore tunda, et minust hoolitakse ja kõik need lilled-kingitused läksid mulle väga korda… aga järgmisel aastal pean sünnipäeva ühel päeval ja kutsun kõik korraga 🙂

Kõige tänulikum selle tähtpäeva juures olin ma aga selle üle, et mulle korraldati üllatus. Reedel kell üksteist läksin sõbrannale külla, kaasas punane kleit ja hea tuju. Kohe avati šampus, et võtta mult pisut pingeid maha, ning seejärel seoti mu silmad kinni ja talutati autosse.

Loe edasi

Lilled naisele

Sünnipäevareis sõbrannadega

Mul oli hiljuti sünnipäev ja kuna mulle on selline õhtujuhi ja süldilauaga pidu „eilne päev“, otsustasin hoopis kinkida endale väikese puhkuse päikese all. Tegelikult tahaksin reisida vähemalt korra aastas, aga kahjuks pole see lihtsalt majanduslikult võimalik. Reisile lähen ma sõbrannadega ning selline otsus tekitas päris mitu erinevat arvamust.

Esimene teema, mis esile kerkis, oli  lausa naljakas: „ No nii, lähete Türki, keskealised naised – raudselt noori poisse sebima.” Mina lähen ikka päikest nautima, rannas raamatuid lugema ja mis põhiline  – puhkama. See ongi puhkus, kui ei pea ise süüa tegema, koristama ja kellast kellani kinnises ruumis viibima.

Loe edasi