Aleksei Budõlin plaanib koos perega Šveitsi kolida

Kas jääda perega Eestisse või minna välismaale?

Üksikema hiljutine kirjutis sellest, et kolis perega Soome, äratas mõtted, mida ammu endas kannan. Ühest küljest on suur rõõm, et inimene on lõpuks leidnud koha, kus ta tunneb, et teda oodatakse. Teisalt on aga kurbus, et see koht on kusagil mujal kui Eestis.

Meil kõigil on nähtavasti sõpru ja tuttavaid, kes on Austraaliasse, Soome, USAsse või mujale korraks hüpanud… ja jäänud. Nad puhkevad õide ja on siiralt õnnelikud, ka mitte kõige romantilisemaid töid tehes. Mulle tundub, nad tajuvad, et seal väärtustatakse neid enam. Loe edasi

titad

Kuidas kohaneda lasteaiaga?

Meie kuue jalgpallurinaise kohe-kohe kolmesteks saavate rüblikute statistika on selline: 4 last läksid aeda vanuses 1,5-1,6 aastat, 1 laps vanuses 1,9 aastat ja viimane vanuses 2,4 pügalat. Pooltel põngerjatest kulus keskmiselt kaks kuud enne, kui nad pikka päeva aias käima hakkasid, teistel aga 4-6 kuud. See viimane lasteaeda mineja on meie Sass. Teised lapsed ja eriti tüdrukud, kohanesid lasteaiaga toredasti ja kippusid aeda, sest seal on ju põnev!

Kuidas aga teha nii, et laps tahaks lasteaeda minna ning mis võlunipiga saada ta seal ka magama? Esimene ja ülekaalukas asjaolu on see, et igaüks on erinev. Te võite üllatuda, kui vapper teie muidu vaoshoitud laps teises keskkonnas on, või siis vastupidi: tõeline kodu-Rambo osutub lasteaias õpetaja sülelapseks. Seda on raske prognoosida, aga hästi suur roll on õpetajatel, kes aias töötavad.

Loe edasi

Ilona ja Aleksei

Eliitkool vs tavakool

Juba mõnda aega on kohal esimesed koolikuulutajad: tuttavad ja sõbrad, kelle lapsed sügisel kooliteed alustavad, käivad segadust täis pilkudega ringi ning nuiavad infot: ”Aga kas sinu lapse kool on hea? Aga miks…?” Kaalukas otsus, pole kahtlustki, sest see määratleb lapse tuleviku.

Juhtus nii, et lapsena oli minu lähim kool Tallinna 7. Keskkool (tänane tunnustatud Inglise Kolledž), nagu ka Alekseil oli lähim 19. Keskkool (venekeelne esinduskool Tõnismäe Reaalkool). Kuna minul oli annet keeltele, siis sinna ma sain lupsti sisse ning Alekseil oma reaalmõtlemisega polnud ka keeruline matemaatika-füüsika maailma sukelduda.

Loe edasi

treener lastega

Kas treeneri seksuaalne orientatsioon on oluline?

Hiljuti küsis mult tuttav siira huviga, kas ma oleks nõus andma oma tütre treenida naistreenerile, kelle kohta on teada, et ta eelistab meestele naisi. Mind lõi see korraks levist välja, sest ma ei ole kunagi sellele isegi mõelnud ning kuna küsimus ise oli nii põnev, siis võtsin veidi aega, et vastata.

Nende aastate jooksul, mil mängisin Nõmme Kaljus, selgus, et sama sugu eelistavaid jalgpalluritest tütarlapsi ja naisi on meil üllatavalt palju – varasemalt ei tundnud ma ühtegi. Mõne puhul oli see ilmne ja suhted avalikud, teiste puhul poleks ma ise iial arvanud, kui keegi poleks välja lobisenud.

Loe edasi

Judotreener Aleksei Budõlin koos perega

Kõigile, kes ihkavad kuulsust

Kui me Alekseiga alles tutvusime, rääkis ta mulle sageli, et tahab sõita olümpiale ja võita seal kuldmedali. Ma mõtlesin, et jaa-jaa! – see on mingi sportlaste ülemaailmne mantra. Sest kus oleme meie ja kus on Olümpos! Ühel päeval aga ma avastasin, et ta sõidabki olümpiale ja veel nii kaugele, Austraaliasse. Ning kui ta seal veel medali võitis, oli minu üllatus ja avastusrõõm tohutu. Eelkõige jõudis mulle kristallselgelt kohale, et kõik on võimalik kui vaid seda tõesti-tõesti tahta ning selle nimel sihikindlalt, targalt ja kõigutamatult pingutada.

Teine avastus oli see, et Aleksei ei muutunud üldse. Oleks te kuulnud, kui pettunult ta kõlas telefonis pärast pronksimatši! Ta läks kulla järele ja ebaõnnestus 😀

Loe edasi

Ilona koos perega

Eesti naiste “tubliduse sündroom”

Väikese lapsega päevast päeva koos olemine on päris rutiinne, piirav ja väsitav, kuid sellest tavaliselt ei räägita. Kõik teevad tuttavate-sugulaste ees näo, nagu see poleks miskit erilist ning beebi kõrvalt jõuab ka juuksed lokki keerata, piruka valmis küpsetada, väikest äri ajada ning elukaaslane loomulikult kogu aeg rahuldatuna hoida. Nimetan seda nähtust eesti naiste sündroomiks, mille puhul naine  p e a b  kõigega hädaldamata hakkama saama ning samal ajal õitsema ja lõhnama.

Ka minu tutvusringkonnas on naisi, kellel reaalselt ongi alati seljas triigitud rõivad, ülikooli õpingud lõpusirgel või edukas töökoht olemas, parajasti kook ahjus ning terve ja rõõmus laps süles… ent mille arvelt see tuleb? Uneaja? Naise enda arvelt? Õigem oleks vast küsida- mille nimel see kõik?

Loe edasi

lapseootel naised

Kuus jalgpallurinaist korraga lapseootel!

„Tere tulemast meie gruppi, Ilona!“  Selline kiri potsatas mu Facebooki sõnumitesse ühel päeval. Ootasin meie teist last, elasin oma õndsas mullis  ega teadnud, mis maailmas toimub. Pilleriin, kelle elukaaslane Rando kuulus Alekseiga sarnaselt Nõmme BSC rannajalgpalli meeskonda, viis mind pommuudisega kurssi. Selgus, et koos minuga oli lapseootel kuus selle meeskonna jalgpalluri naist ja kõik me pidime sünnitama kahe kuu sees! Kui tihti selline asi juhtub?!

Pilleriin koos Randoga, Ele ja Andreas, Helen ning Indrek, Triin koos Erikuga ootasid oma esimest last, Birgit ja Vaiko lisaks kahesele tütrele teist mähkmeklienti, ja meie Alekseiga kolmeteistaastase tütre kõrvale samuti teist Budõlinit. Kuna mehed olid teinud meeskonnaga vingeid pilte, siis ega ka meie saanud kõrvale jääda ning lõbus sessioon koos kõhu- ja mängupallidega sai fotodele jäädvustatud.

Loe edasi

väike ja suur laps

Väikesed lapsed – väikesed mured, suured lapsed – suured mured

Olen alati pidanud seda ütlemist täiesti valeks. Sest mis võib olla keerulisem, kui ööpäevaringne pisikese beebi eest hoolitsemine, kes ei oska end muul moel väljendada kui nutu, kisa ja kätega? Nüüd kui kodus mürtsub teismeline, on see lause omandanud täiesti uue kõla ja tõlgenduse.

Sass on peaaegu kolmene ja tal hakkab lõpusirgele jõudma see lapsevanemaid minestama panev faas, mida kutsutakse kohutavateks kahesteks. Kusjuures ka see aeg ei ole lastel kaugeltki ühesugune.

Loe edasi

Aleksei Budõlin koos lastega

Plasergate`ist, abordist ja elust üldse…

Hiljutise Plasergate’i varjus tekkis minus mõningaid küsimusi. Meeldetuletuseks –  Martin Plaser, kes veab vägagi edukalt Tallinnas asuvat maadlusklubi Korrus 3, aga ka vahvat 4-lapselist perekonda, kirjutas oma Facebooki seinale põhjaliku postituse, milles määratles kõiki aborti teinud naisi mõrtsukateks.

Selle ühe tagajärjena loobus Ragbiliit koostööst klubiga, mis oli küllaltki üllatav samm. Kommentaariumist selgus, et pooled pidasid teda tõeliseks meheks, kes julges “tõde” välja paisata ning ragbimängijaid memmekateks. Teistel aga, enamuses naistel, ajas see harja punaseks, sest – milline õigus on mingil mehel otsustada naise keha üle!?

Loe edasi

tüdrukud rulluisutavad

Mu laps on nii andekas!

Vabandust, vabandust, aga ma ei suuda seda tunnet kontrollida … mu laps on nii ANDEKAS! On hetki, mil see uhkuse tunne on nii võimas, et pressib kõrvadest välja ning kisub naeratuse sama laiaks kui konnal, kes fotograafi juures ütles sõna „moos“ asemel „džemm“.

Pole ma esimene ega viimane lapsevanem, kes  tunneb sedasi vaadates oma võsukest mõne tegevuse juures, mis tal eriti hästi välja kukub. Nii on ka meie lastega olnud. Eriti raske on oma uhkust vaos hoida esimese lapse puhul, sest kõik on nii uus ja laps absoluutselt erakordne ja lisaks veel tõeline musimops.

Loe edasi