laps sai suurest juuksepahmakast lõpuks lahti

Pöörane trall lapse juuste ümber

Täiesti ootamatult avastasime Alekseiga end suure – ja küllalt karvase probleemi ees. Nimelt keeldus Sass ühest päevast alates kategooriliselt juuste lõikamisest.

 

Kui poeg sündis, oli tal sarnaselt Malenale vaid veidi paplitolmu peas ja paksude kiharate pärast lapse silmis-suus me üldse muretsema ei pidanud. See blond ebe kasvas aga vaikselt, nii et juba enne poja aastaseks saamist otsustasin ma lapse soengut kujundada.

Loe edasi

9. klassi lõpuaktusel Aleksei, Ilona ja Malena

Ja mõnikord ma komistan, ja mõnikord ma kukun…

Eile oli siis üle pika aja jälle selline päev, mil ma tundsin end täiesti sisse kukkunud emana. Suurem laps nähvas ja vihastas iga asja peale, sest ma olen nii mõistmatu ja justkui karjun ta peale; väiksem pusis mingi asja kallal, mis välja ei tulnud ja elas frustratsiooni minu peal välja laksatades lohutajale käega vastu nägu.

 

Pisarad trügisid silma, aga ma kraapisin end kokku. Õhtul ütles hiljuti pikalt reisilt koju oodatud Aleksei midagi torkavat ja laste tegevust õigustavat – ja oligi asi ants.

Loe edasi

Budõlinid mererannas

Milline kaif, kui kappad võiduka lõpuni!

Aastaid tagasi tundus mulle hea idee minna autokooli ja see oskus ära õppida, et CV-sse vajalik linnuke joonistada ning ka Alekseile vabadust pakkuda lapse ja minu taksojuhiametist. Teooria oli igati põnev ja hariv. Sõidutunnid aga mitte nii. Jah, see joovastus, mis tekib teel  rooli käes hoides – m i n a sõidan, on teadagi võimas. Aga kuidagi palju hirme tekkis mul.

 

Õpetaja oli täiesti normaalne, aga kuna mu sees pulbitses ärevus, siis tegin vigu, mille peale ta häält tõstis ning see omakorda ajas mind rohkem närvitsema ning isegi nutma. Vahetasin õpetajat. Seekordne oli marurahulik, aga ma ei tundnud end ikkagi hästi ja kui jätsin tunde harvemaks, tundsin isegi rõõmu. Ja lõpuks nad lakkasid sootuks.

Loe edasi

Sõit Naissaarele

Mida lapsele selga panna?

Küllap juurdlevad nüüd, kui päike aina väljakutsuvamalt oma ümaraid vorme pilve tagant ilmutab, paljud emad Eestimaal, mida küll lapsele selga panna. Ja nii mitu-mitu korda aastas. Ühest küljest on see äge, et meil on koguni neli aastaaega! Teisalt aga ajab närvi mustaks küll kui ühel päeval sajab lund, rahet ja koerakutsikaid ning järgmisel on ideaalne rannailm.

Meie majas kasvab kaks last- üks isepäine pubekas ja teine jäärapäine lasteaialaps. Nii keksib noor neiu talvel hüppeliigeseid paljastavate jalatsite ja sokkidega lumehangedes ning Sassi kindad lendavad kaarega sinna järele. Nagu te mõistate, siis muster kattub: lapsed on hirmus targad ja teavad, mida selga panna.

Loe edasi

Ilona ja Aleksei

Kas olla aus või mitte?

Minu ema ja isa kasvatasid mind, ainukest last, väga ausas keskkonnas ning nad rõhutasid, et varastamine, vassimine, petmine ja muud sellised patud on väga pahad. Mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega kinnitasid nad, et tähtis on olla aus. Mis on ju üdini tore ja ilus.

Ent hiljem, kui ma suuremaks sain, hakkas mind see ausus juba vahel ka häirima. Sest kui sa oled nii lõputult aus ja kannatlik, siis sa jäädki igavesti ootama oma korda, sel ajal kui keegi nahaalsem või lihtsalt agaram su eest kõik napsab. Minu ema-isa häiris see vaid mõningal määral ning nad elasid usus, et ükskord saabub ka tasu nende pingutuse eest. Mõnikord saabuski, aga noore inimesena olin mina kärsitum.

Loe edasi

Kas treener võib karjuda või mitte?

Kas treener võib lapse peale karjuda?

“Mida sa teed? Kas sa  ü l d s e  saad aru, mis ma sulle räägin?” Vastuseks on vaikus. Just sellist tumma ja ühepoolset karjuvat dialoogi treeneri ja lapse vahel jälgin ma pea iga päev staadionil, kus hunnikutes jalgpallipoisse treenib ning meie Sass oma palliga ringi sibab.

Kui see oleks minu poeg, kelle peale ta röögib, siis ma ilmselt oleks juba seal platsil ja nüpeldaks treenerit, sest saab ka teisiti.

Loe edasi

Naabrid müüsid piknikul vanu asju

Kas teil on head naabrid?

Kas teil on head naabrid? Või olete sattunud paraja portsu otsa? Kas te teate ehk isegi oma naabrite tegevusala, nende lemmiklooma nime, kus koolis käivad nende lapsed? Kas te teate üldse, et teil on naabrid?

Ka paksu metsa sees karukoopas elades ei saa me üle naabritest. Need on inimesed, kes saavad tulla appi, muutuda headeks sõpradeks, kasvada kiuslikuteks faktoriteks ja veel palju muud. Inimestena oleme sotsiaalsed olendid ning ehkki me püüdleme sõltumatuse poole, siis me ikka ju tahame, et meist hoolitakse, meiega arvestatakse, meile turvavõrku mängitakse või vähemalt, et meid märgatakse. Seetõttu omavad ka naabrid rolli meie igapäevaelus.

Loe edasi

Poolas on tore loomaaed

Kui põrutaks õige Poola?

“Ilona ja Sass, mis te arvate, kui me põrutaksime kõik koos Poola?”, just nii, pipilikult, küsis ühel talvisel päeval meilt Aleksei. Aprilli keskpaigas seisid Varssavis ees Euroopa Meistrivõistlused judos, kus ka tema ainuke Eestis treeniv sportlane võistlema pidi ning meie jaoks oli see hea võimalus Alekseiga kaasa sõita. Tütar Malena langes reisisellide seast kohe välja, sest samal ajal oli tal käes viimane ettevalmistus enne sõitu oma, rull-iluuisutamise EMile.

Mul olid mälestused kunagistest sõitudest läbi Poola ja mitte just kõige parema reputatsiooniga veidi mahajäänud riigist. Kuid sarnaselt Prahale või Budapestile eeldasin ma Varssavilt siiski kultuurilist rikkust, ning ma ei pidanud pettuma.

Minu mälestused rändasid otsekohe prügikasti, sest mingist mahajäämusest polnud siin juttugi. Suur, arhitektuuriliselt mitmekülgne, kaasaegne, küllaltki puhas ja hubane suurlinn valdas mu meeled mõnusalt. Ehk oli siinjuures tegemist just selle kurikuulsa ootustevaba avastusega: kui ootad midagi eriti ägedat, siis võib tulem olla pettumus, kui aga ei eelda midagi erilist, võtad kõike tänulikult ja himuga vastu ning üllatud.

Otsereis viib Poola pealinna

Nordica ja LOTi ühistööna lendab Tallinnast Varssavisse otsereis, mis vaid 1,5h ajast neelab ning rahakotist sugugi mitte nii suure tüki ampsab (täiskasvanu pilet 115 eur ja lapsele 95 eur). Veel üks mu negatiivne seisukoht sai jalaga istmikku, nimelt kõigi poolt kirutud Nordica oli igati viks ja viisakas ning ei hilinenud minnes ega tulles grammigi. Loodan, et nii jääbki.

Minekupäeval käis Sass veel pool päeva lasteaias ning kella kolmeseks äralennuks oli ta juba parajalt timbulimbu, et lennujaamas tšipse nõuda, meie eest ära joosta ning lennukis kategooriliselt rihma kinnitamisest keelduda.

Peale mõningat möirgamist ja aknast eemalduva maapinna silmitsemist, pani Sass klõps silmad kinni ja magas isegi maandusmismürtsu Varssavis maha. Seni kui me kodinad ja unise mehikese istmest välja koukisime, oli ülejäänud lennukitäis juba bussis, mis meid terminali toimetama pidi. Aga peale magamist on ju eriti kange pissihäda! Niisiis seisime Sassiga otse lennuki kõrval ja soristasime asfaldile, seni kui sadakond inimest lummatult seda lõputut vaba langemist jälgisid.

Poola on koduks paljudele

Kott käes, laps käeotsas, suundusime linna poole. Aleksei sportlane elas koos teiste judokatega otse lennujaamas paiknevas hotellis ja sinna ta meist jäi – päeval rõõmsalt ning öösel urisedes saabuvaid ja lahkuvaid õhumasinaid loendama.

Varssavi uuslinn

Varssavi pilvelõhkujad

Aleksei oli endale edukalt Uberi telefoni laadinud ja seda ta asus nüüd katsetama. Lõbus ja särtsakas kasahh, kel vene keel vabalt suus, toimetas meie pere lahkelt infot jagades meie Poola koju. Tema jutust selgus, et Varssavis elab ligi miljon ukrainlast ja poole jagu valgevenelasi, peotäis kasahhe ja muid naaberrahvaid, kes kõik kodumaalt just lähedalasuvasse Poola tulnud, parema elu otsinguil.

Esimene üllatus oli see, et ehkki kraadide poolest sama mis Eestis, oli Varssavis roheline muruvaip maas, tulbid-nartsissid mesilastele kutsuvalt avatud ning puud lehis.

Staažika rännumehena oli Aleksei meile varakult broneerinud läbi AirBnB süsteemi korteri. Kõrgete lagede ja vintage mööbliga avar korter kesklinnas, kus kõik eluks vajalik olemas alustades pesumasinast ja lõpetades pehmete sängidega läks meile viie-öiseks peatumiseks maksma veidi üle kolmesaja euro. Kindlasti oleks saanud odavamalt, aga me vajasime midagi, mis oli võistluskoha ja kesklinna lähistel.

Sass oli reisist ja muutustest nii häiritud sel päeval, et muidu rõõmsameelne ja heatahtlik laps tegi ühe lolluse teise järel ning ajas meil mõlemal harja punaseks. Tegime pisikese jalutuskäigu ümbruskonnas, et söögipoolist leida, mille käigus Sass mitmel korral autoteele joosta püüdis ning maast ”käbi” korjas, mis kivistunud koerakakaks osutus. Ühesõnaga, õhtu oli oivaline. Kogu lootus lasus uuel ja paremal päeval.

Varssavi on täis vaatamisväärsusi

Ning ta tuli! Varustatuna infoga, kuhu lapsega minna, sõitsime igal hommikul kuhugi vaatamisväärsustega tutvuma, lõunaks koju magama ning pärastlõunal uude kohta seiklema. Kui Tallinnas läheks selline lõbu väga kulukaks, siis sealsed piletihinnad olid kordades soodsamad. Nagu ka toit ja tarbekaubad poes. Kasutasime seitsmel päeval Uberit ringi liikumiseks ning kokkuvõttes kulus meil selleks lõbuks 60 eurot. Müstika!

Toitu tegime ise või ostsime ümbruskonnas arvukatest toidukohtadest (alustades poola köögist ja lõpetades gruusia köögiga). Tütar Malena, kes ei söö loomset toitu, oleks minestanud õnnest, sest meie läheduses oli suisa 3 vegan toidukohta. Euro on zlottidega suhtes 1:4, ning tavaliselt maksis lõuna kahele poole vähem kui Tallinnas.
Ainukese pahupoolena tooksin välja poolakate vähese inglise keele oskuse. Eriti koomiline oli olukord, kui Aleksei britiliku küsimuse peale viipas teenindaja kohale teise, osavama, ning ütles: ”Ma ei oska, mida ta seal saksa keeles seletab?”

Kindlasti soovitame ära käia kohalikus teaduskeskuses nimega Copernicus Centre, mis on kaks korda suurem kui Tartu Ahhaa, uudne ning eraldi osaga kuni 5-aastastele lastele. Seal võib vabalt veeta terve päeva, aga arvestama peab sellega, et rahvast on seal samuti palju (www.kopernik.org.pl)

Kultuuri-ja teaduspalees viis lift meid 30-ndale korrusele ja sealt avanes ilus vaade nii Tallinna sarnasele renoveeritud (Teise Maailmasõja ajal sai Varssav kõvasti kannatada) ja linnamüüriga ümbritsetud vanalinnale, kui ka moodsale tornmajadega city´le (www.pkin.pl).

Loomaaed ja jalgpallistaadion

Ma pole hubasemat loomaaeda veel näinud, kui seda on Varssavis: suurel territooriumil on võrdselt jaotatud loomapuurid ja taimed, hooned on uued või korralikult renoveeritud. Silmi kipitama panev uriinilehk esines vaid veiste juures, mujal see puudus.

Loomi oli pigem vähem, aga neil oli lahe olla ning mitte kordagi ei hakanud hale nagu Tallinna loomaaias, et mõmmik või mõni uhke lind peab istuma imepisikeses betoonpõrandaga puuris. Samal ajal olid olemas nii elevandid, kaelkirjakud, lõvid, pingviinid kui raid (www.zoo.waw.pl).

Narodowy staadionil

Tulevane jalgpallistaar Varssavi Narodowy staadionil

Loomulikult ei saanud me jätta minemata suurele Narodowy staadionile, kus ekskursiooni käigus meile tutvustati nii pressi-kui duširuumi ja lubati katsuda Poola staari Lewandowsky särki. Staadion mahutab 58 000 pealtvaatajat ning teda kasutatakse nii jalgpallimängudeks, rokk-kontserditeks kui ka talvespordiüritusteks.

Miks küll meie A Le Coq Arena on nii üheülbaline? (www.pgenarodowy.pl) Sass vaatas kõrgelt tribüünilt alla ja ütles: ”Emme-issi istuvad kunagi siin ja karjuvad: ”Sass, löö värav!”” Niivõrd muljetavaldav oli staadioni mastaapsus meie jalgpallurile.

Siis, kui Aleksei judovõistlustel oli, sukeldusime me Sassiga kohalikku suurimasse mängutuppa ning peale ronimist, liu laskmist ja jalgpallimängu maitses noormehele uni eriti hästi (www.funparkdigiloo.com). Jõudsime veel ka sulpsata basseini ja bowlingu-keskusesse, ning loomulikult vanalinnas jalutada.

Sass sai kolmeseks!

Ühel ilusal päeval tõmbasin ruttu riided selga ja kappasin pagariärisse, kust koogi ja küünlad tõin. Meie Sass sai juba kolme aastaseks! Ta ise ei arvanud sellest midagi ning isegi küünlad pidime kolme peale ära puhuma. Viisime ta päeval mänguasjapoodi, et ta endale mõne lelu valiks ning üllatus-üllatus, ta valis pisikese korvpalli ja korvi. Täitsa spordihaige J

Paari päeva pärast aga ärkasime, pakkisime asjad ja asusime lõpuks kodu poole teele. Lennuk väljus küll alles kell 11, ent emotsioonidega rikastatud Sass pani taas silmad klõpsti kinni ning ärkas alles Tallinna terminalis. Kui hea on ikka kodus olla!

Sõitke Poola!

 


Ilona Toots (41) on kahe lapse – tütar Malena (15) ja poeg Aleksandri (2,7) ema, ja  vabaabielus Aleksei Budõliniga (40). “Enamuse ajast olen kodune ema ja mängin oma väga hõivatud mehele sekretäri, aga osalen ka igasugustes võimalikes ettevõtmistes vabatahtliku ja organisaatorina. Vabal ajal teen sporti.”

Abielluda pole kiiret

Abielluda või mitte?

Kui me Alekseiga kunagi ammu käima hakkasime, olin mina 17 ja tema 16. Nähes meie suhte tõsidust ja intensiivsust, ehmatasid vanemad natuke ära. Minu omad nimetasid meid isegi noorteks vanainimesteks, sest me tegime kõike üksmeelselt koos, nagu oleks meil selja taga vähemalt nelikümmend aastat abieluõnne.

Seetõttu kui me jõudsime legaalsesse ikka, ütlesid nii tema kui minu vanemad mitmel puhul, et me salaja ei abielluks – terve elu on veel ees ja ega see noorepõlvevärk pidama jää. Meile tegi see hoopis nalja, sest abiellumisplaane meil polnudki.

Loe edasi

Nalja saab peres palju

“Emme, palun rebi veel!”

Just nii silmi pööritades reageerib meie oivaline puberteetik, kui emme nalja teeb. Ja seda juhtub tihti, et ma “rebin kildu”. Sest kuidas saab elada naljata! Pealegi, lastega saab kogu aeg nalja. Nalja saab teha kõigiga: titadega, mehega, ettekandjaga, kõrvalseisjaga poesabas, vanaemaga, mossitava inimesega – siuke mõnus ülemaailmne vandenõu.

Mina olengi alati veidi ulakas olnud ning ei suuda end pidurdada, kui situatsioon võimalusi pakub koerust teha. Ilmselt on see meil veres, sest mu isapoolses Tootside liinis on alati naljahambaid olnud – kuidagi peab ju tootslust elus hoidma! Aleksei peres niisama ei lõõbitud, küll aga vaadati isuga kõiksuguseid naljamehi, kes televiisoris esinesid ning seda žanri viljeletakse Venemaal kordades rohkem kui meil. Huumor on alati olnud üks peamisi liine, mis meid Alekseiga kokku liidab, see tõesti aitab asju helgemalt näha.

Loe edasi