Ilona spordib ja toitub tervislikult

Kas 42 on liiga hilja, et end käsile võtta?

Ei ole, olen täiesti veendunud. Ehkki faktidega kellelegi silmade vahele lajatada ma ei saa. Olen alles oma tee alguses. Mul on usku rohkem kui pekki puusadel ja mugavusi põues, sest ma tean, et selle koheva mundris kartuli sisemuses on täitsa ponks mugul peidus. Aga kuidas siis ma täna ikkagi omadega siin olen, et peeglist vaatab vastu lodevus? Kas on hilja end käsile võtta?

 

Loe edasi

Sass metsas seenel

Mida teha, kui laps kasutab vandesõnu?

“Ärgake, tšjordid!” Ei, ma ei kuulnud valesti. Täitsa selgelt kostus läbi une Sassi hele, aga nõudlik hääl, mis teatas, et meie, tšjordid ehk siis kuradid (черт – vn.k.) peame ärkama. Naersime Alekseiga nii, et pisar silmanurgas. Ennast pole ollagi, aga räägib nagu elunäinud meremees!

 

Paraku pole see ainus ”pärl”, mis Sassi suust lendu on läinud. Eriliste krõbedusteni on tal veel pikk maa minna, ent kui kodus kasvab teismeline, kes koolist ja väljaspool seda kogub sõnavarasse igasuguseid moodsaid noorte prääksatusi, siis nad tahes-tahtmata kõlavad meie majapidamises nii hea kui halva tuju korral.

Meie oleme küllalt igavad siin vallas, sest Aleksei kategooriliselt kunagi ei kasuta vandesõnu ja minul on käibel vaid seesama sarviline.

Loe edasi

Septembris on joomavaba kuu

Septembris meie ka ei joo

Ma ei ole kampaania inimene, sest see: „Jee, tule meiega, sest me oleme kari!“ mõjub pigem ärritavalt, aga „Septembris me ei joo“ kampaania ühtis minu sooviga alkoholi rolli oma elus vähendada ning ma sain siit vajaliku tõuke. Mul on juba ammu kõrini alkoholist, sest see, et miski muu peale minu enese kontrollib minu ja mu lähedaste elu, häirib mind tõsiselt.

 

Loe edasi

Perereis säratus Monacos

Perereis armsasse tundmatusse

Suvi on küll vaikselt otsi koomale tõmbamas, ent üks tubli ports suviseid emotsioone paneb alati silma särama! Meil oli plaan teha suvel üks omal käel perereis mööda Euroopat, mille lõpp-eesmärk oli jõuda Šveitsi, sinna, kus Aleksei juba pool aastat judotarkusi jagab.

Loe edasi

Metsas matkamas ja telkimas

Meie väikene seiklus metsas

Mingil ähmaselt meenuval eluhetkel jutustasin Sassile sellest, kuidas me Aleksei ja sõpradega verinoortena telgiga metsas käisime ja kui äge see oli olnud. Ja oligi laps nõiutud!

Loe edasi

Malena ja Aleksei Budõlin

Lapsed kasvavad mühinal

Lapsed kasvavad tõesti mühinal – võõrad lapsed eriti kiiresti, isiklikud aga sellise kohinaga, mis lukustab kõrvu, kraabib mööblit, muudab tuju vastavalt tuule suunale, ning annab elule aina vürtsi juurde. Mõni märkab oma lapse sirgumist kinganumbri järgi, teine raamatuvirna suurusest öölaual, kolmas aga lapselaste ilmumisest ukse taha…

Loe edasi

laps sai suurest juuksepahmakast lõpuks lahti

Pöörane trall lapse juuste ümber

Täiesti ootamatult avastasime Alekseiga end suure – ja küllalt karvase probleemi ees. Nimelt keeldus Sass ühest päevast alates kategooriliselt juuste lõikamisest.

 

Kui poeg sündis, oli tal sarnaselt Malenale vaid veidi paplitolmu peas ja paksude kiharate pärast lapse silmis-suus me üldse muretsema ei pidanud. See blond ebe kasvas aga vaikselt, nii et juba enne poja aastaseks saamist otsustasin ma lapse soengut kujundada.

Loe edasi

9. klassi lõpuaktusel Aleksei, Ilona ja Malena

Ja mõnikord ma komistan, ja mõnikord ma kukun…

Eile oli siis üle pika aja jälle selline päev, mil ma tundsin end täiesti sisse kukkunud emana. Suurem laps nähvas ja vihastas iga asja peale, sest ma olen nii mõistmatu ja justkui karjun ta peale; väiksem pusis mingi asja kallal, mis välja ei tulnud ja elas frustratsiooni minu peal välja laksatades lohutajale käega vastu nägu.

 

Pisarad trügisid silma, aga ma kraapisin end kokku. Õhtul ütles hiljuti pikalt reisilt koju oodatud Aleksei midagi torkavat ja laste tegevust õigustavat – ja oligi asi ants.

Loe edasi

Budõlinid mererannas

Milline kaif, kui kappad võiduka lõpuni!

Aastaid tagasi tundus mulle hea idee minna autokooli ja see oskus ära õppida, et CV-sse vajalik linnuke joonistada ning ka Alekseile vabadust pakkuda lapse ja minu taksojuhiametist. Teooria oli igati põnev ja hariv. Sõidutunnid aga mitte nii. Jah, see joovastus, mis tekib teel  rooli käes hoides – m i n a sõidan, on teadagi võimas. Aga kuidagi palju hirme tekkis mul.

 

Õpetaja oli täiesti normaalne, aga kuna mu sees pulbitses ärevus, siis tegin vigu, mille peale ta häält tõstis ning see omakorda ajas mind rohkem närvitsema ning isegi nutma. Vahetasin õpetajat. Seekordne oli marurahulik, aga ma ei tundnud end ikkagi hästi ja kui jätsin tunde harvemaks, tundsin isegi rõõmu. Ja lõpuks nad lakkasid sootuks.

Loe edasi

Sõit Naissaarele

Mida lapsele selga panna?

Küllap juurdlevad nüüd, kui päike aina väljakutsuvamalt oma ümaraid vorme pilve tagant ilmutab, paljud emad Eestimaal, mida küll lapsele selga panna. Ja nii mitu-mitu korda aastas. Ühest küljest on see äge, et meil on koguni neli aastaaega! Teisalt aga ajab närvi mustaks küll kui ühel päeval sajab lund, rahet ja koerakutsikaid ning järgmisel on ideaalne rannailm.

Meie majas kasvab kaks last- üks isepäine pubekas ja teine jäärapäine lasteaialaps. Nii keksib noor neiu talvel hüppeliigeseid paljastavate jalatsite ja sokkidega lumehangedes ning Sassi kindad lendavad kaarega sinna järele. Nagu te mõistate, siis muster kattub: lapsed on hirmus targad ja teavad, mida selga panna.

Loe edasi