Väikse inimese söömisharjumused

Kas elame selleks, et süüa, või sööme selleks, et elada? Aeg-ajalt on mul tunne, et minu 6-aastane elabki selleks, et süüa. Talle väga meeldib süüa, isu on hea. Tavaliselt juba hommikul küsib suure innuga, mis me hommikuks sööme.  Eriti hästi lähevad peale soolased toidud. Ka veidi tõbisena ei kao see söögiisuke kuskile.

Meie lasteaias on oma köök, sealt tulevad head värskelt valminud toidud, mis lastele maitsevad. Muidugi ka minu poisile maitsevad need road. Magustoiduga on veidi kehvasti. Selles mõttes, et poiss eelistab ikka soolast toitu.

Loe edasi

Ikka need viirused….

Räägitakse küll, et lapse kasvades ei ole ta enam nii tihti haige. Jah, päris nii enam tõesti ei ole, et nädal aias, kaks kodus. Nüüd on pigem nii, et kuu-poolteist aias, nädal või kaks kodus. Kui on aga kõva viirusteperiood, ega siis ei pääse ka nädal aias, nädal kodus olukorrast. Siinkohal on tore, kui on olemas vanavanemad. Ja eriti tore, kui üks neist on kodune oma aiaga vanaema, kes elab metsa veerel.

Aeg-ajalt saabki vanaemasid haiguste perioodil “kasutada”. Muidugi, kui on tegemist palavikuga, siis ei ole küsimustki – laps jääb koju seniks, kuni palavik taandub. Kui aga laupäeva hommikul tervitame kinnist nina ehk algavat nohu, läheb poiss tööpäevadel suure tõenäosusega vanaema juurde.

Loe edasi

Koerad meie peres

Kui mina alles laps olin, oli meil koer. Olin 5-aastane, kui ema-isa ta meie perre tõid. Krantsikutsa ehk musta värvi puudlimoodi koer. Kuna olen pere üksik laps, oli koer mulle mängukaaslase ja sõbra eest.

Alati olin koeraga koos. Aeg-ajalt olin vanaemade juures, siis ikka koeraga koos. Jõudis kätte kooliaeg, siis kes jõudis tööpäevadel kõige esimesena koju – koolilaps ehk mina. Niisiis käisin temaga jalutamas.

Loe edasi

Lasteaialapse kodused mängud

Pärast pikka töö- ja lasteaiapäeva saab pere õhtuti kodus kokku. Üldjuhul on kõigil kõhud nii tühjad, et koju jõudes pistetakse nina kohe külmikusse, et mõnest singist või vorstist võileib teha. Kiirelt pannakse ka õhtusöök hakkama: kas liha ahju või vorstikesed pannile või supp keema. „Emme, tule nüüd otsima!“ Jah, pidin ju kümneni lugema ja siis otsima minema, sest väikemees peitis end ära. Ja lustlik õhtu hakkabki pihta!

Otsin siit ja otsin sealt, ise ilmekalt kommenteerides: „Oi, sind polegi siin!? Ma siis lähen vaatan nüüd vannituppa, võib-olla oled sa seal…“

Loe edasi

Laps tõmbab pintsettidega luid lõhe seest välja

Juba 5aastaselt huvideks kalad ja kalapüük

Meie perepea hobiks on kalal käimine. Väga kirglik kalamees ta ei ole, see tähendab, et kalal käiakse ainult suvel ning üldjuhul puhkuse ajal. Selline tagasihoidlik kalamees on ta. Samas kalaõnne ikka on – näkkab iga kord…

Eks lapsed võtavad ikka vanematest eeskuju, nii ka meie väikemees.

Loe edasi

kakskeelne lasteaed

Minu laps käib kakskeelses aiarühmas

Alustuseks olgu öeldud, et elan oma perega linnaosas, kus on vene peresid rohkem kui eesti peresid. Seega ka selle linnaosa eesti lasteaedades on üsna palju vene peredest pärit lapsi või kakskeelsetest peredest pärit lapsi.  

Minu poeg käib küll eesti õppekeelega lasteaias, aga rühmades on väga palju ka vene keelt kõnelevaid lapsi. Terve rühma peale kokku tuleb vast 5 last, kelle kodune keel on ainult eesti keel. Minu laps on siis see viies, ütleme nii.

Loe edasi