EV 100 ootuses

Juba ongi käes veebruari keskpaik. Veidi veel ja Eesti Vabariik peab sünnipäeva. Ilus sünnipäev see 100 aastat.

Juba lapsest saati olen olnud väikest viisi Eesti patrioot. Minu vanemad on alati olnud eestimeelsed. Mäletan juba aegade algusest, kui käisime isaga vabariigi aastapäeval kõigepealt varahommikul Toompeal lipu heiskamisel ja pärast paraadi vaatamas. Ema on sellel päeval alati koju jäänud ja teleka vahendusel sündmustele kaasa elanud.

24.veebruaril on alati olnud ka külm ilm ja ega kell 7 hommikul külmas seista ei ole just kuigi meeldiv olnud. Aga sellegi poolest käisime ja olime.

Olin vist 15- või 16-aastane, kui isaga viimati vabariigi aastapäeval käisime. Seejärel jäid käimised mitmeks aastaks ära, sest isa jäi haigeks. Ja lõpuks isa lahkus jäädavalt…

Millalgi aga kohtusin ühe noormehega. Olin siis 19-aastane.  Hakkasime kohtuma siin ja seal. Tekkis mõte, et läheme koos 24.veebruaril paraadi vaatama. Mõeldud – tehtud! Ja et me suures rahvamassis üksteist ära ei kaotaks, jalutasime käsikäes. Sellest ajast saati olemegi koos ja ikka käsikäes.

Tänavu saab meil käsikäes käidud juba 15 aastat. Kui osa rahvast lubab minna selleks päevaks Lätti, siis meie läheme Narva. Teeme paar omaette olemise päeva.

Iga aasta ikka oleme veidi tähistanud. Kui just linnast välja ei lähe, siis kodus kiluvõileiba oleme ikka teinud.

Väikemehe jätame seniks vanaema juurde. Saavad mäele kelgutama minna ja pärast tuppa tagasi tulles kiluvõileiba süüa ning sooja teed juua.


Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 7aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

Ilusat uut alanud aastat – väikese hilinemisega!

Eelmise aasta lõpp oli nii kiire, et ma polegi saanud mahti kirjutada. Tegemisi oli päris palju nii tööl kui kodus.  Ja nagu paljud võiks arvata, et jaanuar oli nüüd rahulikum kuu, ei ole see sugugi nii. Vähemalt meie peres. Paar nädalat tagasi oli mu pojal sünnipäev – ta on nüüd 7-aastane! Peale seda toimus mul sõbrannadega väike pidu – sõbranna juubeli tähistamine. Nüüd tuleval nädalavahetusel on ämma sünnipäev… Töö juures läheb ka sama trall edasi – töödel lõppu ei paista.

Loe edasi

Hääl on ära

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!

Nagu igal aastal, nii ka seekord on meil jõulueelsete toimetuste sekka ka haiguseid. See aasta on siis minu kord.

Loe edasi

viirushaigus tekitas nohu

Üle pika aja on väikemees jälle viiruse küüsis

See pikk aeg on meie jaoks siis 2,5 kuud. See on ajaliselt nagu terve suvi. Ja eriti väikemehe jaoks on see aeg pikk.

Loe edasi

Nädalavahetus lapsehoidjatena

Kaheks päevaks saab meie ühelapselisest perest üks ideaalne suurpere, kus on ema, isa, 3 last, kuldne retriiver ja jänes. Läksin “oma poistega” sugulase lapsi hoidma.

Loe edasi

Aga meil algas puhkus – jälle!

Septembrist on saanud oktoober. Ja mis siis, et ongi juba sügis, ootab meid ees nädal aega puhkust. Ei lähe kuskile reisile, vaid naudime kodumaa sügist.

Loe edasi

Millal võiks laps jääda päris üksi koju?

Ma ei tea, kas ma nüüd ainult selle tõttu kanaema olen, aga minu poeg pole kunagi olnud päris üksi kodus. Mõtlen, et päris üksi ehk näiteks tund aega üksi. Muidugi on juhtunud, et lähen viin prügi välja või käin korra parklas autos midagi toomas-viimas ja väikemees on seetõttu 5-7 minutit üksi. Aga et jääks üksi koju ja päris kauaks – pole veel juhtunud.

 

Loe edasi

Elagu september – peaaegu sügis!

Juba aastaid samastub mulle septembriga kas kooli minek või lasteaia algus või tööle minek. Et puhkus on läbi, vahelduva eduga ilmade poolest ka suvi on läbi. Hakkab järjekordne sügis oma töiste asjatoimetuste poolest.

Loe edasi

Vihmasadu

Meie peres on tunda juba sügisehõngu….

See sügisehõng tähendab seda, et meie peres käis juba nohu külas. 2 nädalat sai poiss lasteaias mängida, siis tuli see lõbus laupäev, kus päeval oli +28 kraadi sooja ja õhtul hakkas sadama, ning järgmise päeva õhtuks oligi nohu olemas.

Eks muidugi on ju lastel tore õues möllata, ja vahet pole, milline on ilm. Eriti tore on muidugi kuuma ilmaga veega mängida või vihmasaju ajal paljalt õues joosta.

See nohu aga rikkus kõik ilusa ära. Nüüdsest pidi panema jalga sokid ning paljalt vihmas jooksmine oli ka lubamatu. Selle asemel sai veeta vanaema juures neli toredat päeva. Hommikuti ikka poiss autosse, vanaema juurde sõit, ning peale tööd poisile järgi ja kodu poole tagasi.

Poisile meeldis vanaema juures väga. Käisid koos vanaemaga isegi tiigi ääres kala püüdmas. Kaevasid kasvuhoonest vihmausse ka kaasa, et ikka kala paremini kätte saaks. Ja saidki kala ka. Poisi lemmiku – ahvena. Oh seda rõõmu jälle. Vahel on rõõmu sõna otseses mõttes pisikestest asjadest. No see kala oli üsna väike veel.

Hambasaaga jätkub

Järgmine hammas, mis juba tükk aega suus loksus, oli ülemine esihammas. Lõpuks loksus ikka üsna korralikult, poiss sai seda keelega isegi tagurpidi keerata. Aga kinni oli veel kõvasti, et igeme seest lahti veel ei tulnud.

Ühel päeval plaanisime aga kinno minna. Juba sättisime end minekule, ja poiss ikka mängis oma hambaga. Kuna meil oli plaan ka enne kino sööma minna, siis palusin tal korralikult seda hammast ikka keerata ja kangutada. Kuidas ta muidu oleks oma toitu saanud süüa. Ei olnud sellest kruttimisest kasu. Varsti aga olimegi söögikohas, kui issi palus sama asja. Et keerutaks veel kohe tugevamalt oma hammast, et kohe varsti tuuakse söök, ja selle loksuva hambaga oleks väga paha süüa. Kõigest paar minutit hambaga mängimist ja sõrmede vahel ta oligi!

Nüüd sai väikemees korralikult oma toitu süüa.

 


 

Olen väikese ühelapselise pere ema, peres kasvab 6aastane poeg. Veidi huvitavamaks võib olukorra teha see, et meiega koos elab ka minu pensionärist ema. Oleme väga ühtehoidev pere ja armastame teha paljusid asju alati koos.

Lilled suvel

Pool suve on mööda läinud….

….ja teine pool suve on veel ees! Alles see oli, kui olin pere ja lähedastega lõunanaabrite juures Leedus, täna aga läheb minu väikemees juba tagasi lasteaeda. Emme-issi puhkus on läbi ja augustist avatakse jälle lasteaed.

 

Nädal aega Leedus olla oli tõesti tore, kõigil oli tore! Kes igapäevast rannapuhkust igatseks, selle jaoks oleks olnud jama, sest ilmad olid sellised +18…+20, vahelduv pilvisus, sekka ka mõned vihmasajuhood. Mõni päev oli ikka päikest ja saime ikka rannas ka veidi olla. Meie jaoks piisas sellest ilmast küll, oli parajalt soe ja parajalt jahe.

Loe edasi