Reisimisest väsinud

Rasedusest ja reisimisest ehk kuidas läks meie esimene koolivaheaeg

No tere, tere, üle pika aja! Ütlen ausalt, et kirjutamispausi taga ei olnud (ainult) laiskus, vaid kõikvõimalikud hädad, nii vaimsed (enamasti töö ja kooliga seotud) kui füüsilised vaevused. Võtsin lõpuks nõuks meie pere tegemisest taaskord teada anda ja loodan, et mu silm keset kirjutamist kinni ei vaju.

 

Loe edasi

beebi tuleb

Ootust täis oktoober

September venis nagu tatt põletikulise nohu korral. Algust olime nii kaua oodanud, on meil ju värske koolilaps peres, lõpp ei tahtnud aga kuidagi tulla. Ja kui tuli, tõi kaasa viirused ja vihmased ilmad. Nagu sügisel kombeks vist. Kuid ühte erilist ootust jagub mul veel mitmeks kuuks…

Loe edasi

Murega maadlemine

Ja tuligi see sügis oma kümne murega…

Suvel sügist oodates olin ootusärevust täis. Kõik pidi ju muutuma, laps läheb kooli, mina ülikooli. Maamajal peaks sügiseks katus peal olema, kujutasin ette, et hiljemalt suve lõpus aitan mehel voodrilaudu rootsipunaseks võõbata ning jõuludeks on ka ahi sees. Oeh, elu tundus kulgevat uut ja huvitavat rada pidi. Kuid tundub, et olin end taaskord unelmatega üles kütnud ja nüüd on pilve pealt alla langemine valus.

 

Mitte, et ülikool nüüd nii kehv oleks või et lapsele oma koolis ei meeldiks, õnneks seda mitte. Olen juba mõne toreda inimesega tuttavaks saanud loengutes ja ka laps tundub kooliskäimist nautivat (kuigi inglise keele kodutöid peab talle kümme korda meelde tuletama õhtu jooksul, oeh, millal nad ise tegutsema hakkavad???), kuid on asju, millega ma ei olnud arvestanud.

Loe edasi

Ema, isa ja tütar läksid kooli

Kolm koolilast ja viiese viha

Eelmine nädal saigi läbi! Uuhh! Millised muutused, millised väljakutsed ja draamad. Paljudesse peredesse toob 1. september kaasa esimest korda kooli mineva lapse, mõnel isegi mitu, kui tegemist on näiteks kaksikutega. Meie peres läksid kooli aga kaks lapsevanemat ja üks laps. Järele jääb veel üks viiene ja kass, ju nemad peavad siis kodu korrashoidmisega seni hakkama saama.

 

Loe edasi

Naine ei vannu alla

Puhkuse viimased päevad ehk kuidas üks õige naine kõigega ise hakkama saab

Kaks päeva pärast esimest septembrit möödunud nädalale tagasi vaadates tundub selle algus olevat kaugete mägede taga. Ju üleeilse päeva sündmused ja meeleolud on nädala alguse ära varjutanud… Ei pea vist ühelegi lapsevanemale, kes kunagi oma esimese lapse on pidanud kooliteele saatma selgitama, mis tundeid see tekitab. Aga alustame algusest.

 

Loe edasi

torm ja õnnetused

Tõelised suveseiklused – torm, kõhulahtisus ja lõhkine rehv

Olen juba kirjutanud sellest, kuidas juba eelmisest aastast alates unistasin sellest suvest ja seiklustest. Kui mäletate, siis see suvi algas minu jaoks hoopis haiguslehega ning kauaoodatud suveseiklused lükkusid seetõttu edasi.

 

Loe edasi

Rabas koos lastega

Elust maal, illusioonideta

Eelmist postitust kirjutades olin linnas ja õhkasin maaelu järele. Seda postitust kirjutades olen maal ning unistan linnakorteri mugavustest. Selline see inimene on, kunagi ei saavutata tõelist rahulolu ega õnnetunnet. Alati on kusagil mujal parem, kusagil, kus mind ei ole.

Loe edasi

maal naudime päikeseloojanguid

Meie oma koht maal

Käes on suve viimane kuu. Kuigi see on kurb, ei ole ma lootusetult õnnetu – minu pikem puhkus on alles ees. Kuna meie pere vanim laps alustab sügisel kooliteed, jagasime augustikuu mehega pooleks, et laps enne suurt elumuutust veidi puhata saaks – päriselt puhata, eemal linnakärast ja korteri kitsikusest, olla maal, päris oma maakohas.

Loe edasi

Lapsi ei saa võtta abielupäästjana

Plaanimajandus abielupäästjana

Mu abikaasa on öelnud, et meie perel on kombeks omada viisaastaku plaane ning neid kolme aastaga täide viia. Minu magistriõpingud, ühise kodu ostmine, abielu ja laps – aga palun, kolme aastaga tehtud. Teine laps ja uus kodu – aga palun, jälle kolme aastaga tehtud, isegi kahega, kui täpne olla.

 

Sellele järgnes kahe aasta pärast taaskord uus kodu, lisaks veel maakodu (selle renoveerimine), mehe magistriõpingud ja ka muid väiksemaid asju. Sellised me oleme. Me ei oska olla paigal – alati peab olema plaan, projekt, eesmärk.

Loe edasi

Puhkus tervele perele

Puhkus? Puhkus! Mis puhkus? Puhkus.

Igal aastal ootan ma puhkust kui Issanda hingeõnnistust. Juba suvepuhkusele eelneval sügisel unistan sellest, kuidas lastega mööda Eestit ringi sõidame, telk, tekid ja madratsid pagasnikus, igal päeval uus siht ja uued kohad. Kujutan ette, kuidas veedame sumeda suveöö kuskil mõnusas männimetsas, grillime vorstikesi ja tapame sääski.

 

Eriti tore on ette kujutada telkimisele järgnevat päeva, mille veedame mõnes spaas, kus lapsed saavad veemõnusid nautida ja mina ei pea oma pead ei õhtu- ega hommikusöögi tegemisega vaevama. Idüll missugune!

Loe edasi